Hasso Krulli eepiline pesamuna

Hasso Krull, luuletaja, tõlkija ning kultuuriteoreetik. Foto: Mihkel Maripuu

Elu keskpäevajoone ületamist (Nietzsche: O Lebensmittag, feieriliche Zeit!), mida juubel endast ju kujutab, tähistas Eesti mitmekülgsemaid humanitaare Hasso Krull (snd 31.01.1964) kaksikraamatuga, luulevalikuga «Muna» ja esseekogumikuga «Pesa».

Krulli esseistikat käsitlenud Marek Tamm («Pesapunumine: Hasso Krulli kosmopoliitika», Sirp, 1. mai 2014) ümbritseb seda ülevoolavate epiteetidega: Krull on Eesti tähtsaim ja ambitsioonikaim poliitiline mõtleja, ainus kosmopoliitiline filosoof, kes Eestit küll pilgus hoides mõtlevat kosmilise horisondi mõõtkavas; Krulli eesmärgiks olevat «luua poeetiliste ja diskursiivsete vahenditega pesa, kus kõik eestlased – aga miks mitte teisedki? – saaksid ennast kosmose kodus tunda»; ta töötavat selle nimel, et eestlased suudaksid «taastada ontoloogilise osaduse esivanemate loomisloo ja kosmilise eluviisiga».

Selles ettevõtmises, mida Tamme meelest on võimatu alahinnata – olla «kosmiline pesaehitaja, triksterist demiurg, kes on aastaid kandnud kokku kõiksugu pesamaterjali, et punuda sellest eestlastele uus kosmiline kodu» –, polevatki Krullile kõrvale seada kedagi teist, «kelle intellektuaalsed taotlused oleksid suuremad».

Võib-olla kõlab see kokku elu seniidis olija endagi enesetunnetusega, mille kohta olen kunagi seda kogedes kirjutanud: see on elu ainus ajajärk, kus inimene tajub end olevat iseenda jumal, nii et iga tema mõtet ja tegu ümbritseb pühalik nimbus. Sellest seniidist hargneb kaks teed: see jumalik olek kandub üle teistelegi ja sinust saab eeskuju, või siis tabad end illusoorsusest ja kõik lõpeb üksildusega.

Krulli taotluses on tõepoolest eepilist mõõdet. Jätan kõrvale Krulli kontseptuaalse võrgustiku analüüsi, mida Tamm on juba põhjalikult teinud. Tamme põhijäreldus on see, et Krulli juhtmotiiviks on «võitlus lineaarse ajakäsituse ja ajaloolise mõtteviisiga». Krulli kosmos kui «eneseküllane monaad» sarnaneb sellega, mida ta leiab soomeugrilusest. «Soomeugri müüdis» ütleb Krull: «Kogu soomeugrilust kannab kahtlemata arusaam, et teatav geograafilis-ajalooline kooslus on olnud ainulaadne, elujõuline ja iseenesest täiuslik.»

Krulli poeetilist narratiivi (eepost «Meeter ja Demeeter», teisi eepilise koega tsükleid), milles eesti keelgi avaneb kosmilise koduna, võib pidada tema mõttelise arhitektooni teisenduseks. Assotsiatiivne, allegooriline või hüperboolne teisendus näibki olevat see põhiline võte, mis juhib Krulli luulejutustusi ja mõlgutusi: fikseeritakse mingi pilt, asi, seisund ja liigutakse sealt gradatiivselt edasi või tagasi või siis spiraalselt fikseeritava objekti ümber, kuni jõutakse tähenduse kehtestamiseni.

Ühe seesuguse tüüpilise näite leiame samuti eeposena võetavast kogust «Kui kivid olid veel pehmed» (2014), milles lk 49 jutustab vembumees või jumal, kes võib korraga olla nii üks kui teine, sellest, kuidas ta rändas inimeste seas, kogus kokku kõik, mida teadis, laenas puuduoleva õhust ja lindudelt ja mõtles siis välja tõe, «tõelise hingamise, / hinguse, hõngu ja hinge, mis luisates õhkab tõtt / ja tõtt tähistades luiskab, ma mõtlesin välja / tähenduse».

Koondkogus – eriti «Talv», «Neli korda neli» ja «Veel ju vist» – käivitab üks sõna või sõnapilt terved assotsiatiivsed sõnaahelad: omamoodi parallelism, arbujalik kordus. Mõtteriim.

Luulekogu «Veel ju vist» pean ise Krulli parimaks luuleteoseks. Selles saavutab autor harmoonilise terviku sõnamängust, intiimsest mõtisklusest, õrnhaprast armastustundest ja kõiksusambitsioonist. Loetagu kas või tsüklit ennast ja kogu «Pesa»-raamatut lõpetavat luuletust: «meekärje sisse on ehitatud üks ilm / ilm on mesipuu kõrge ja kahar tuba / unes sa näed kuidas jumalad peavad pulmi / unes sa näed nad on meiega ühte nägu / unes sa näed kuidas laevad tulevad randa / unes sa näed kuidas rannad kerkivad veest / unes sa näed isegi oma varju / unes sa näed isegi oma varbaid / unes näed kõike ja kui oled kõike näinud / hakkad vist unes und unustama».

Üks kõhklus jääb ometi vaevama. Kui Krulli eepiline pesamuna on nii võimsa väega, siis miks ei ole sellest saanud meie suurt narratiivi? Ehk on põhjus selles, et see on nagu logos, mis inspireerib kõikvõimalikke intellektuaalseid tõlgendusi, aga ei hingesta. Ja nõnda jääb siis kogukondlikuks mõttemänguks. Tahaks küll Krullini jõuda, aga jõudmishetkel astub ta ise kõrvale või seirab eemalt.

Marek Tamm kasutab oma käsitluse lõpus Krulli triksterliku väe iseloomustamiseks tsitaati Foucault’lt: «Ei ma ei ole seal, kus te mind otsite, ma olen siin ja naeran teie üle.» See juhatab mind ka ühe Krulli varasema tõlkesaavutuse, poststrukturalismi klassiku Jacques Derrida «Positsioonide» (eesti k 1995) juurde: Krulli pesamunas näib kehastuvat Derrida lõpmatu «erinewus», liikumine, mille sisuks on edasilükkamine. Eks enamasti puust treitud (tehislik) pesamuna jäetakse samuti kanale pessa selleks, et teda taas munema meelitada. 

RAAMATUD

Hasso Krull

«Pesa. Tekstid 2000–2012»

Eesti Keele Sihtasutus

2014

«Muna. Tekstid 1987–2012»

Eesti Keele Sihtasutus

2014