Kae saatust, naljameest! Vaevalt oled jõudnud läbi töötada 600-leheküljelise «Muistendid Vanapaganast», kui ukse peale koputab Krulli «Kui kivid olid veel pehmed». Mõni märk ikka põleb heleda leegiga.
Raamat nagu väe äratus
5. veebruar 2015, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Krulli uus eepos räägib ajast, mil Vanaisa ja Vanapagan olid veel umatsõ’. See räägib ajast, kui kõik oli alles peidus, kui kõikide tulevaste asjade kohal oli udu, kus lind oma nokas toob maa veepõhjast üles.
Maaga jäi Vanaisa jänni. Maaga ei oska Vanaisa suurt miskit pihta hakata, tema tahab maa puhtaks ja siledaks siluda, aga maa ei taha, maa tahab lainetada ja punnitada ja urge ja lohke ja mõhke ja möhke, ja alles Vanapagan, kes Vanaisa suurest ja sitasest nabast välja kargab, saab maast aru ja annab maale, mida maa ihkab.
Ometi on tal Vanaisa abi tarvis, eks ikka selleks, et maa saaks täiesti õigeks, selliseks, nagu maa tahab saada. Ei usu Vanaisa oma nabalast. Ei usu, aga usaldab, ja maa, mille eest Eesti ära on jäetud, saab pressitud, litsutud, väänutatud ja käänutatud. Maa ei mütta enam.
Kes samamoodi hiljaaegu Vanapagana lood läbi lugenud, selle jaoks on paljud teemad ja arendused juba tuttavad. See aga ei kahanda kuidagi Krulli panust eeposeloomesse. Krull läheneb loomisele mitte väljastpoolt nagu tavaks, vaid vaatab asjadele seestpoolt. Ta vaatab ilma enne loomist, mil silmal ei olnud veel piiri, vaatab kivide sisse, vaatab vee sisse, vaatab naba sisse «nii nagu konn vaatab konnale vastu mustast ja / mulksuvast rabast».
Kui tulevad inimesed, kõik need nimesed inimesed, jääb kõik see kahe mehe loodu alles ja Vanapagangi jääb nende sekka alles. Viskab oma vempe, hullutab paganaplikasid. Läbi tüdrukute liigub uue Vanaisa kujuni, selle juurde, kes vere ja mõõgaga kohale kanti. Krull tuletab läbi keele meelde asjad, mis on ammu unustatud, tuletab meelde, et «kõik tahab veel loomist». See raamat on väe äratus.
Me kõik mäletame aega, kui kivid olid pehmed. See on seal põhjades kirjas. Mõned lihtsalt mäletavad seda paremini. Ikka on vaja nägemist.
RAAMAT
Hasso Krull
«Kui kivid olid veel pehmed»
Eesti Keele Sihtasutus
2014