Pärdi Keskus kasvab muusika- ja hariduskeskuseks

Veiko Pesur
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helilooja Arvo Pärt
Helilooja Arvo Pärt Foto: Peeter Langovits

Helilooja Arvo Pärdi loomingut ning vaimset pärandit koondav ja koguv keskus Laulasmaal loodab viie aasta pärast muutuda ka toredaks muusika- ja hariduskeskuseks.


Pärdi keskuse tegevjuht Ruti Einpalu sõnas, et keskus rajati eesmärgiga koguda üle terve maailma kokku Arvo Pärdi loomingu ja vaimse pärandiga seotu – säilitada ja teha see avalikkusele kättesaadavaks. «Tänu selle eest, et keskusel see materjal olemas on, võlgneme me helilooja abikaasale Nora Pärdile, kes 1980ndatest aastatest alates on kogu  Arvo Pärdi tegevusega kaasneva  info korrastanud ja kokku korjanud,» ütles ta.

Nii on iga teose ümber koondunud aukartustäratav hulk materjali, millest Einpalu hinnangul kõige huvitavam on see osa,  mis puudutab teose loomisprotsessi ja Pärdi isiklikke mõtteid ja märkmeid. Materjal on erinevates keeltes vastavalt sellele, millises keelekontekstis teos sündis ja mis raamatuid Pärt sellel ajal luges – eesti , saksa, inglise, vene, vanaslaavi keeles.  Teose loomeperioodi märkmetele lisanduvad fotod prooviperioodidest, esiettekannetest, kavalehed, kriitika, auhinnad, tänukõned, kingitused, salvestused, teadustööd.

«Väärtuslikumaks selle materjali hulgas võib pidada helilooja käsikirjalisi muusikalisi päevikuid nn «vaikimise perioodist» 1968-1976.  Teekond läbi selle vaikimise oli pikk ja täis teadmatust ja lisaks uue muusikalise keele otsinguile hõlmas midagi märksa enamat ja suuremat. Nii et kokkuvõtvalt on Arvo Pärt ise selle otsingute aja  kohta öelnud tsiteerides Tolstoid – «kõik, mis varem oli olnud paremal, jäi äkki vasakule ja kõik, mis varem oli olnud vasakul, jäi paremale...». Maailmale aga sündis selle perioodi lõpuks tema unikaalne tinntinabuli stiil,» rääkis Einpalu.

Paraku on tema sõnul just seda perioodi peegeldav osa arhiivimaterjalist kriitilises seisukorras.  Kuuekümnendate lõpus ja seitsmekümnendatel kasutas Pärt sellist noodipaberit, mille happelisest koostisest tulenevalt toimuvad paberi sees lagunemisprotsessid ja see info on hävimisohus. «Keskuse üks põhiprioriteete on selle materjali skaneerimine ja digiteerimine,» ütles tegevjuht.

Laulasmaal asuv keskus on veel mõni aeg külastajatele suletud. «Kõige suuremas plaanis tegeleme praegu sellega, et välja töötada süsteem, kuidas see materjal, mis täna meie käes on, oleks kasutatav ka 100 aasta pärast.  Selleks projekteeritakse andmebaasirakendus, mis peaks tulevikus uurijate ja kõigi teiste huviliste tarvis kogu kättesaadava materjali hõlpsasti leitavaks ja kasutatavaks muutma,» selgitas Einpalu.

Ta lisas, et Arvo Pärdi Keskuse üks suur trump on fakt, et helilooja, kelle loomingu ümber keskus on koondunud, saab aidata vanade dokumentide ja märkmete lahtidešifreerimisel ja konteksti kommenteerimisel.  See on hävimisohus materjalide digiteerimise kõrval keskuse teine suur prioriteet – kõik vanad noodid ning päevikud transkribeeritakse ja neile materjalidele lisatakse Arvo ja Nora Pärdi selgitused, kommentaarid ja mälestused, mis kõik omakorda salvestatakse.

Arvo Pärdi muusika puudutab Einpalu sõnul paljusid – ka neid, kes klassikalist muusikat tavapäraselt ei kuula või pole veel kuulanud. «Meie jaoks on seda keskust üles ehitades oluline, et mis iganes inimestes kaasa resoneerib või kuidas ta selle muusikani  või sõnumini jõuab või jõudis  – anda veel mingi lähenemisnurk, veel mingi peegeldus, veel mingi niidiots, et kõik huvilised – nii lähedalt kui kaugelt – saaksid oma rada edasi minna. Et kõik julgeksid ja tahaksid tulla. Et see keskus oleks lähedal ja et see oleks helilooja nägu.»

«Viie aasta pärast  võiks väärtusliku ja unikaalse arhiivimaterjali ümber olla koondunud tore kontserdipaik; haridus- ja koolituskeskus, mis toetab noori muusikuid, muusikaharidust ja julget mõtlemist; teadus- ja uurimiskeskus,  mis korraldab sümpoosiumeid ja konverentse; põnev väljapanek, näitusesaal ja muuseum, kus seda muusikat saab katsuda ja selle sees olla,» lisas Einpalu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles