Kristian Taska on produtsent, kes tahab teha suuri filme. Artur Talvik tahtis ka, aga poliitika neelas ta alla. Film jäi tema suurtele mõtetele kitsaks, või tema ise filmile – mine võta kinni! Taska künnab seda vagu aga kangekaelselt edasi. Ja nagu näha – viljakalt.
Taasiseseisva Eesti kinolevi kodumaiste kassahittide edetabelis seisab tema toodetu nüüd kahel esimesel kohal. Kõigepealt «Nimed marmortahvlil», siis tükk tühja maad, seejärel «1944», jälle tükk tühja maad, ja alles siis kõik ülejäänud. See on muljetavaldav ja jääb nii ilmselt veel pikaks ajaks. Võimalik, et koguni seniks, kuni Taska ise oma ammuse Ümera lahingu idee laseb filmiks vändata. Et ta seda kõige kiuste ka kunagi teeb, ei kahtle ma hetkekski. Kasvõi sellepärast, et triloogia kõlab uhkemalt kui diloogia.