Intervjuu: näitleja Silver Kaljula toob lavastusega noorteni narkomaani probleemid ja mõtted

Meisi Volt
, Reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Silver Kaljula, Tallinn, 06.05.2015
Näitleja Silver Kaljula.
FOTO: MIHKEL MARIPUU/POSTIMEES
Silver Kaljula, Tallinn, 06.05.2015 Näitleja Silver Kaljula. FOTO: MIHKEL MARIPUU/POSTIMEES Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Laupäeval, 9.mail toob sarjast «Vabad mehed» tuntud näitleja Silver Kaljula publiku ette sotsiaalkriitilise monoetendusega «Hägune piir», mis toob vaataja silmade ette aastate eest tegutsenud narkomaani probleemid valusatest, aga ausatest mõtetest.

Alustuseks, kuidas sattusid sarja «Vabad mehed»?

Silver: See oli umbes poolteist aastat tagasi, kui Ilmar Raag tuli oma võttemeeskonnaga Viljandi Kultuuriakadeemiasse castinguid tegema. Pidime rääkima iseendast, kes oleme, mida tunneme ja mõtleme. Valiti kahe kursuse seast näitlejaid. Rolle me alguses ei teadnudki. Läksime Võru pataljoni ja tegime sisseelamise nädala. Olime seal ja ööbisime metsas. Ise ma ei olnud varem ajateenistuses käinud. Nimetan seda lühendatud kiirsõduribaaskursuseks, saime kiire relvade väljaõppe, marssisime ja palju muud.

Kaks kuud ette teatati meile rollid. Mina ei pidanud alguses üldse peaosas mängima, aga kursavend Sander Rebane jäi väiksemasse rolli, sest ajad ei klappinud.

Janno Sepa tegelaskuju oli minu jaoks juba läbi ja välja mõeldud, kuidas ma teda ette kujutan, Robert Pärjana läks rolli mängimine intuitiivselt ja ei jäänud aega läbi seedida.

Kuidas näitlejate vahel klapp oli?

Silver: Kõik klappis, olime üks punt, kes kõik teadsid üksteist ning noorematega sulandumine läks hästi. Filmimine ise toimus nädalaste tsüklite kaupa.

Kas sarja ka ise vaataksid?

Silver: Ma tahaks öelda, et ma vaataks. Kuigi seal olid keskel mõned osad, mis jäid nagu seisma ja probleemid ei saanud lahendust ning ei liikunud suure sammuga edasi.

Mida sari Sulle on andnud? Kas on toonud ka rohkem tööpakkumisi?

Silver: Julgust ja enesekindlust. Eriti just kaamera ees olemise mõttes. Palju on fänne tekkinud ja pakkumisi tulnud. Lõime oma kursusega Tartusse teatri ning see on palju mu aega võtnud.

Kas oled rohkem teatri-või teleinimene?

Silver: Mõlema kanaliga, meediumiga on võimalik anda edasi mingisugust informatsiooni, problemaatikat, lahendusi. Teatrivorm on selle jaoks natukene intiimsem ja käega katsutavam.

Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kas see vastab tõele, et enamus eesti näitlejaid, kes on tulnud teatrikoolist, on head teatrilaval, aga mitte nii head teleekraanil?

Silver: Seal on omad ohukohad, näiteks miimikas. Näitlejatele ma näpuga ette midagi ei näitaks. Filmis on oluline orgaanika ja elu, et see oleks usutav. Teatris on võimalik luua fiktiivsed olukorrad või märgilisi tähendusi. Ohukoht on liigne miimika, mis mõne televaataja jaoks tundub liiga palju.

Kui mõtlen enda monotüki peale, siis see lugu peab olema siiras ja aus. Kui vaatan Balti jaamas neid inimesi, kes on midagi süstinud või tarvitanud, siis nad ongi nii suurelt ja mängivad liigutusi üle. Nii palju, kui on inimesi, on ka väljendusviise ja mõtlemisi.

Kuidas sai alguse Sinu monotükk «Hägune piir»?

Silver: See sai alguse mu eelmise aasta koolitööst, pidime igaüks tegema monolavastuse. Kohtusin dramaturgiga Drakadeemiast, kellega meil mõttemaailm ühtis ning käisin talle idee välja. Lugesin, et Eesti on narkosurmadega Euroopas teisel kohal. Hakkasime otsima ja mõtlema, millest saavad alguse nende probleemid ja unistused. Nad on lihtsalt oma vanas rajas sees, millest on raske välja saada.

Tagasiside etendusele on olnud positiivne, eriti just noorte poolt. See šokeeris neid ning andis rohkem kui koolis räägitav narkootikumide teema.

Etenduses on huumorit hästi vähe, see on natukene arutlev, illustreeriv ning on kukkunud välja ka šokeeriv. See paneb kaasa elama, sest narkomaan on samamoodi inimene.

Kui palju oled Sa ise etenduseks praktiseerinud või kohtunud mõne narkomaaniga?

Silver: Enamalt jaolt vestles dramaturg Kätlin Padesaar ühe endise narkomaaniga, kes on selle elu läbi käinud ja etenduse illustreerinud ülepaisutatud tekstiga. Oma loo rääkinud endisel narkomaanil sai see alguse kanepist. Kui seda pidevalt ja igapäevaselt tõmmata, siis see mürgitab ka aju. Eks teismelisena on ka ise igasugu rumalusi tehtud ja üht-teist proovitud.

Kellele on lavastus suunatud?

Silver: Noortele alates 12.eluaastast, seal on killukesi ka täiskasvanutele, lapsevanematele, et nad saaks aru, et probleemid hakkavad tihti väikestest asjadest ja ka kodust.

Kus Sind veel näha saab?

Silver: 9.mail kell 19:30 on Kanuti Gildis veel üks etendus, mu kursaõe Jaanika Tammaru lavastus «Pööriöö». Kuu lõpus esietendub ka «Romeo ja Julia», teeme Ingomar Vihmariga praegu proove.

Monolavastus «Hägune piir» Facebookis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles