Raamatuid ei põletata, neid hoopis lakutakse

Juhan Raud
, kultuuriteooria üliõpilane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: youtube.com

Ameerika ulme- ja fantaasiakirjanduse üks elavaid klassikuid, Ray Douglas Bradbury tähistas hiljuti oma üheksakümnendat sünnipäeva.

Põhiliselt novelle ja meeleolukat lühiproosat kirjutava vanameistri raamatutest on eesti keelde tõlgitud muu hulgas ka sellised teosed nagu «Marsi kroonikad» («The Martian Chronicles»), «Võilillevein» («Dandelion Wine»), «Vist on kuri tulekul» («Something Wicked This Way Comes») ja kuulus düstoopia «451˚ Fahrenheiti» («Fahrenheit 451»). ­

Autori stiil on valdavalt kurvameelne, enamasti valitseb tema lugudes nukker ja kohati sünge atmosfäär. Huvitav on tõdeda, et vaatamata oma huvist spekulatiivse ja üleloomuliku vastu (või ehk just seetõttu) on Bradbury enda suhe igasugusesse tehnoloogiasse vägagi pessimistlik – näiteks pole mehel kunagi olnud ei autojuhiluba ega arvutit. Oma teoseid kirjutab legendaarne autor endistviisi kirjutusmasinal.

Ometi omab kompuutreid valdav osa tema lugejatest ja fännidest. Paar päeva enne Bradbury juubelit pani noor New Yorgi naiskoomik Rachel Bloom vanameistri auks internetti üles poplaule parodeeriva muusikavideo, mille pealkirjaks on «Fuck Me, Ray Bradbury».

Selle satiirilise laulukese alguses teeb tütarlaps lõpu noormehe katsele õhtul koos kinno minna, teatades talle, et eelistab filmivaatamisele hoopis raamatute lugemist. Seejärel nimetab ta Bradburyt «parimaks ulmekirjanikuks läbi aegade» ja kutsub eakat Rayd agaralt endaga seksima. Kõik salmid sisaldavad arvukalt sõnamänge ja kahemõttelisi viiteid Bradbury raamatutele.

Mõistagi on tegemist heatahtliku naljaga – Bloom on tunnistanud, et kui ta oma lemmikautorit päriselt kohtaks, oleks tema reaktsioon hoopis viisakam. Samas on labasuse piiril tantsiv muusikavideo mõeldud siiski omamoodi austusavaldusena.

Kui koomiku ja kirjaniku kodumaal võeti klipp vastu võrdlemisi hästi, siis Eestis võib selline kirjaoskust propageeriv lauluke panna nii mõnegi lugeja kulmu kortsutama. Kuidas seda nüüd ikkagi mõista tuleb? Kas nii ikka tohib teha? Ons tõesti tegemist austusavaldusega, kui seda on väljendatud niivõrd vulgaarselt? Iseenesest ju huvitavad küsimused kõik.

Veidi aegunud lihtsalt. Selge on see, et säärane ettevõtmine saabki sündida tegelikult vaid tohutust lugupidamisest, olgu see siis pealegi huumori tarvis kõvasti üle võlli keeratud. Juba pelgalt sellise muusikavideo planeerimine, realiseerimisest rääkimata, nõuab ikka päris hullu pühendumust. Ning ebaõnnestumise korral teeks ju Bloom margi täis endal, mitte armsal autoril.

Võiks ju tõesti öelda, et niimoodi kirjanikest laulda ei tohi. Või ehk täpsemini: milleks laulda sedasi (sündsusetult, vulgaarselt) just nimelt raamatutest ja suurtest klassikutest? Nõnda küsivad ilmselt murelikud inimesed, kes selliseid nähtusi tõlgendaks otsekui rünnakuna kirjasõna tõsiseltvõetavuse pihta. Mingis mõttes aga jalutab selline lähenemine asja tuumast laia kaarega mööda.

Kõik need pretensioonid oleksid põhjendatud vaid eeldusel, et säärase väljendusviisiga lauluke suudab tõsisele kirjanikule kuidagi liiga teha. Kahjuks või õnneks töötavad need asjad tavaliselt täpselt vastupidi.

Sobilik või mitte, Rachel Bloomi «Fuck Me, Ray Bradbury» on entusiasmi ja huvi oma «ihaobjekti» loomingu vastu (taas)äratanud vägagi paljudes lugejates. Ühtlasi näitab see, et siin-seal hoitakse raamatute kirjutamist ja lugemist ikka veel au sees.

Muide, kuuldavasti olla Bradbury lähedased talle seda muusikavideot juba näidanud ning erinevalt nii mõnestki teisest oli ulmekirjanik kohe naljale suurepäraselt pihta saanud. Jääb ainult üle vanameistrile pikka iga soovida!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles