Valgete ööde traadifestivalid

Alvar Loog
, kriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aggressor, üks Vana-Vigala festivali suuremaid elamusi.
Aggressor, üks Vana-Vigala festivali suuremaid elamusi. Foto: Erlend Štaub

Need metallistid, kes soovivad suvest peale päikese, värske õhu, sõprade seltskonna ning hea söögi-joogi veel elavas ettekandes tugevate detsibellidega traadimuusikat, teevad õigesti, kui reserveerivad vähemalt ühe nädalavahetuse puhkuse ajast mõne rokifestivali tarbeks. Korralikuks äraolemiseks üksikkontserdist ei piisa – tark võtab ikka terve festivali korraga.

Uuel aastatuhandel on mitu ööpäeva kestev muusika- ja seltskondliku suhtlemise maraton, mida üks suvine vaba õhu rokifestival enesest kujutab, saanud elustiili orgaaniliseks osaks üha suuremale hulgale eestlastele: sajad sõidavad igal suvel kas oma käe peal või Metal Travel Agency grupireisidega Euroopa mammutfestivalidele, paar-kolm tuhat piirduvad lähedal või kohapeal pakutavaga.

Eesti karvastele on alates viimasest sajandivahetusest kõige lähedasemad metal-festivalid kodune Hard Rock Laager Raplamaal Vana-Vigalas (asutatud 2002) ning Tuska Open Air Helsingis (asutatud 1998). Aastaid toimusid need samal nädalavahetusel, sundides kõrgema festivalikülastuse vajaduse ning valmidusega kohalikke metalliste kahe vahel valima või päevi jagama (olen ise raske südamega teinud mõlemat).

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles