Jakuut elustas «Libahundi»

, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ekspressiivne: Margus (Kristo Viiding) ja Tiina (Kristiina-Hortensia Port) aktsioonis.
Ekspressiivne: Margus (Kristo Viiding) ja Tiina (Kristiina-Hortensia Port) aktsioonis. Foto: Mats Õun

Viinistu katlamajas mängitav «Libahunt» tekitab juba ette huvi selle vastu, kuidas on üht eesti kirjanduse tüviteksti tõlgendanud Jakuutiast pärit lavastaja Sergei Potapov – ise šamaani lapselaps.

Lavastust vaadates selgub, et lavastaja kontseptsioon ei erine tegelikult algmaterjalis peituvast sõnumist, vastupidi: laval võimendatakse teemasid, mida ka autor pidas oluliseks praeguseks juba rohkem kui sada aastat tagasi. Vabadus ja võõraviha on need probleemid, mida August Kitzberg oma näidendi kaudu nii sügavalt avab ja mis püsivad siiani aktuaalsed.

Kui metsast pärit tumedat verd Tiina (Kristiina-Hortensia Port) ühel tuisusel talveõhtul mõisa ja kiriku meelevallas elava Tammarude perekonna ukse taha satub ja ta halastusest tallu elama jäetakse, nähtub sellest varsti midagi palju enamat kui pelgalt peavarju andmine ühele vaesele nõialapsele. Tiina hakkab kuulutama vabadust laiemas tähenduses kogu eesti rahvale, mis valitseva ristiusu abil paraku veriselt maha surutakse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles