Mana juubeliks!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Hetk eilsest proovist, kus kogu trupp lausub Ardo Ran Varrese muusika saatel draamateatri 249 lavastuse pealkirja.

FOTO: Peeter Langovits

Homme tuleb draamateatri saja-aastasele lavale kogu 90-aastane trupp: ehkki seisuga 2010, mõistetavatel põhjustel, pakutakse kuldlõiget tervest ajaloost. Priit Pedajase galaetenduse käigus rulluvad lahti olnud rollid ja lavastused, peoõhtule krooni seab aga teatri muusikajuhi Ardo Ran Varrese (36) eriliselt seks puhuks kirjutatud kantaat «Vastsest templist».


Juubelikantaadis osaleb kogu draamakoosseis, näitlejad ja lavastajad siiski ei laula kooris, vaid lausuvad 249 draamateatri lavastuse pealkirja. Pealkirjade valik oli raske, sest viis kuuendikku tuli kõrvale jätta: kes see jõuab päris kõiki tükke nimetada. Lisaks astub ette neli solisti – Anti Reinthal, Märt Avandi, Hilje Murel ja Marta Laan – ja nemad tõesti laulavad.

 Tere, Ardo! Kantaat «Vastsest templist» – kõlab uhkelt!

Tere. Kantaadi idee sündis koos kirjandusala juhataja Ene Paaveriga, sai umbes pooleteisest tuhandest draamateatris etendunud lavastuse nimest välja valitud 249, mis on mingil moel draamateatri ajaloos olulised.

Lisaks kasutame Priit Põldroosi ja Juhan Viidingu tekste, mis on draamateatriga seotud.

Kas võtsid midagi ka eeskujuks või kust said inspiratsiooni muusikaliselt?

Muusikalist inspiratsiooni on raskem tuvastada, kuna olen parasjagu EMTA kompositsiooniosakonna magistrant Helena Tulve käe all ja olen viimasel ajal tohututes kogustes Eesti ja muuilma muusikat endast läbi lasknud.  

Kas kõik näitlejad oskavad laulda? Palju proovi tegite?

Proovid käivad… Anti Reinthal, Hilje Murel, Märt Avandi ja Marta Laan laulavad soolopartiisid. Aga näitlejatest ja lavastajatest koosnev koor ei laula, vaid lausub rütmiliselt neid 249 pealkirja. See on nagu mana. Ja sinna peale olen ehitanud erinevaid muusikalisi kihte.

Lisaks on laval Tallinn Sinfonietta Risto Joosti dirigeerimisel. Ain Lutsepp loeb Põldroosi manifesti «Vastsest templist». On ka mõni üllatusinstrumentalist.

Juubelimelu käib, aga on siis draamateater riigi esindusteater või ei?

Selle maja suurim väärtus on tema värvikas ajalugu ja eks juubel annab hea ettekäände selle ajalooga tegelda. Ja see ajalugu ju esindab meid, eestlasi, tahame seda või mitte.

Hommikuti tööle tulles, on see saja-aastane maja ka hubane koht? Sina ju peamiselt vist istud oma kambrikeses ja lood heli, kui palju sa kollektiiviga suhtled?

Siin on mõnus töötada. Maja on värskelt korda tehtud ja viimastel aastatel on ka juhtimine heasoovlik ja läbipaistev. Töörahu on mulle oluline. Seda ei olegi nii vähe. Eks jah, kogu kollektiiviga iga päev kokku ei puutu, aga lavastajatega käib tihe koostöö.

Põhimõtteliselt vajab iga lavastus mingit laadi muusikalist materjali, olgu see siis arhiivilint, salvestatud hääl, valmis muusikapala või midagi, mis alles tuleb luua. Muidugi ei kujunda mina kõiki lavastusi muusikaliselt, aga sellist igapäevast jooksvat tööd, kus tuleb lahendada erinevaid heli­alaseid ülesandeid, on palju.

Millest või kellest draamateatris puudu jääb? Või mille poole püüelda?

Teha aastal 2010 teatrit nii-öelda itaalia laval, see ei ole kerge ülesanne. Vaataja on ju läbi imbunud tele ja filmi esteetikast. See on ka üks põhjus, miks intiimne, kammerlik teater on kuidagi a priori toimivam. Seda suurem häämeel, kui mõni lavastaja on suutnud suure saali lavastuse sama hästi toimivaks teha. Minu jaoks on teatrit vaadates kaks laia kriteeriumi: kas see, mis ma nägin, oli elus teater või mitte. Suurt saali on kahjuks raskem elustada.

Oled ju õppinud näitleja ja enne muusikajuhiks saamist töötasid, eks ole, samas näitlejana. Kuidas kujunesid heliloojaks ja kuidas üldse vaekauss näitlemiselt järjest enam muusika kasuks kaldus?

Siin on oluline tõsiasi, et mõlemad, muusika ja teater, on mind väga tugevalt huvitanud juba lapsest saadik. Käisin muusikakeskkoolis üksteist aastat ja see andis ääretult tugeva põhja. Kolmeteistaastaselt liitusin Laste ja Noorte Muusikateatriga, mida juhendas Lemme Krimm.

1980ndate surutises tähendas teater vaimsust ja värsket õhku ja selle järele oli mul suur janu. Kaheksateistaastaselt sain sisse lavaka 17. lendu ja siis töötasin pärast seda viis aastat Rakvere teatri näitlejana. Juba siis tegin mõned muusikalised kujundused ja õppisin tundma arvutiprogrammi, mis aitab mind muusika loomisel siiani.

Näitlemine oli töö ja muusika oli hobi. Aga ajapikku, eriti kui tulin Tallinna tagasi, hakkasid need kaks oma positsioone vahetama. Nüüd ongi nii, et töötan helilooja ja muusikalise kujundajana ning hobi korras teen vahel mõne rolli.

Oled end nimetanud ses suhtes lõhestunud isiksuseks. Aga on seal üldse lõhet: üks kunst kõik, kõik kunsti nimel!?

Ma arvan, et üks oluline nüanss, mis mind kallutab heliloomingu kasuks, on minu kärsitus. Ma vaimustun, teen valmis ja siis tahan eluga edasi minna, taas vaimustuda ja asuda millegi uue kallale. Repertuaariteatri näitleja amet mulle selles suhtes ei sobi… liiga palju on kordamist. Ma pelgan rutiini. See on ka põhjus, miks ma ei läinud pärast keskkooli konservatooriumi klarnetit edasi õppima, kuigi see olnuks loogiline valik.

Teine väga oluline asi on, et kuna ma ei esine näitleja ega muusikuna, siis on mul õhtud vabad! Ja seda luksust ma küll enam käest ei taha anda.

Aga see draamakogemus aitab vist lavastuste muusikatausta loomisel kaasa?

Jah, kuigi kogu see tee on pikk ja käänuline, tundub praegu, et kõik, mis ma olen muusika ja teatri kohta õppinud ja kogenud, on hädavajalik minu praeguses igapäevatöös… Muidugi on siin omad keerukused, sest kuna ma ei kuulu nii-öelda ühte kindlasse tsunfti, siis saadab mind pidevalt selline «omadele võõras, võõrastele oma»-tunne. Aga eks see on lõiv, mida peab maksma.

Eesti Draamateater juubeldab

11. oktoobril möödus 90 aastat Eesti esimese teatrikooli, Paul Sepa erastuudio kokkutulemisest. Stuudio esimese lennu lõpetajad lõid 1924. aastal Draamastuudio Teatri, mis hiljem saigi oma nimeks Eesti Draamateater.

Teatri juubelit tähistakse 16. oktoobril galaetendusega, mille käigus rullub kogu 90-aastane teatri ajalugu Priit Pedajase lavastuses lahti suurte rollide ja oluliste lavastuste läbipõimitud jadas. Galaetenduse lõpetab teatri muusikajuhi ja helilooja Ardo Ran Varrese kirjutatud kantaadi esmaettekanne kogu teatritrupi esituses. Laupäevaõhtust pidu kannab üle ka ETV algusega kell 21.40.

26. novembril korraldavad Eesti Draamateater ja Eesti Teatriuurijate Ühendus teaduskonverentsi, mis keskendub teatri ajaloole, teatri kuvandile ajaloos ja tänapäeval. Sõnavõttudega esinevad Madis Kolk, Piret Kruuspere, Madli Pesti, Ene Paaver ja Riina Oruaas. (PM)

 

Tagasi üles