Aristokraatlik kapriis: ooperifestival saarel

Alvar Loog
, kriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teatro Di Milano "Madama Butterfly- jaapanlannast nimitegelase rollis jaapanlanna Hiroko Morita
Teatro Di Milano "Madama Butterfly- jaapanlannast nimitegelase rollis jaapanlanna Hiroko Morita Foto: Peeter Kukk

Kui kümmekond aastat tagasi hakkas Eestis toimuvate suviste ooperietenduste arv ja geograafia näitama kasvamise märke, siis tänavu oleme mõneti üllatuslikult tagasi buumieelses vaikuses: ükski eratrupp ei tegutse, Pärnu ooperipäevad jätsid aasta vahele, Nargen festivali ja Viljandi vanamuusika festivali programmis pole ühtegi ooperit ning Birgitta festivali kavasse kuulub üksnes PromFesti «Aida», mida Pärnu ja Tartu publik sai näha juba kevadel.

Seda kurba pilti on jäänud positiivsema statistikaga tasakaalustama vaid Saaremaa ooperipäevad, mis toimusid Eesti Kontserdi korraldusel juba kaheksandat korda. Nimetatud skoor kordab sportlikus mõttes eelmiste korraldajate tulemust: aastatel 1999–2006 toimus Kuressaare ooperipäevade nime all kohalike entusiastide eestvõttel samas formaadis, ent väiksemas mastaabis üritus, mis riikliku alafinantseerituse tõttu lõpuks pankrotistus.

Ehkki Saaremaal toimuvad ooperipäevad on kujunenud traditsiooniks ja omamoodi enesestmõistetavuseks, kujutab rahvusvahelise ooperifestivali korraldamine tsivilisatsiooni leviala äärel (millena Kuressaare enamikule eestlastest paistab) enesest ikkagi suurt kapriisi, aristokraatlikult pillavat ressursiraiskamist. Sest korraldajatel tuleb lisaks oma arvukale meeskonnale kohale sõidutada ja majutada ka paarsada esinejat; valdav osa publikust teeb ooperielamuse nimel läbi praamisõitu sisaldava mõnesajakilomeetrise palverännaku mandrilt Kuressaarde ja tagasi, vahepeatustega kuurortlinna suviselt kallites hotellides.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles