Peenkooli pätid: mälestusi Gustav Adolfi Gümnaasiumist

Jüri Pino
, vabakutseline ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gustav Adolfi gümnaasium.
Gustav Adolfi gümnaasium. Foto: Andres Teiss

Toomas Mikkor «Kusti poisid»
Varrak, 336 lk.

Ükskord võeti ette ja hakati sõbra kallal norima. Klassiviha korras. Ju oli jälle teemaks tõusnud või tõstetud, kuis ikka juba kooli valikuga määratakse ära lapse tulevik, kes ikka külakooli satub, ärgu unistagu enamast kui hüüdnimest Äss taarapunkti taga. Samas kui õigete koolide vilistlasi ootab hiilgav tulevik ja presidendi kui tema elukaaslase käepigistus sähvivate kaamerate ees.

Vaat, võtsime siis kambakesi ette peenkooli poisi. Ega vägivaldseks mindud. Vaatasime talle kurvalt otsa ja ohkasime: sel ajal, kui teie, tulevane eliit, õppisite süvendatult keeli ja teadusi, pidime meie, lihtrahvas, tänavasiltidelt tähti õppima. Ajal, kui teie tõmbasite tennist ja sõudmist, mängisime meie peaga kivipalli – nagu jutustki siiamaani aru saada. Ajal, kui teie vahetasite mõtteid maailma sündmuste üle ja unistasite vabast Eestist, müüsime meie nupuga nuge ja mõtlesime labaselt neist vormiseelikutesse mähitud olenditest.

Ehk siis klassivahed ja ebaõiglased madalstardid, peenkooli poisid peente jooksukingadega, meie, sündinud madalalaubalised, paljajalu või lausa pomm ümber luupekse.

Mees ainult mõmises. Mis tal üle jäigi, meid, Tartu, Kohtla-Järve, Luunja ja muude külakoolide matse oli ju rohkem.

Olgu kohe kähku märgitud, et peenkoolis käimine võis olla paras õudus. Kujutage ette, et neil on kolm vahetust, sest tahtjaid nii palju. Mis tähendab, et esimese klassi laps hakkab linna teisest otsast kooli sõitma umbes kell pool neli pärast lõunat. Talvel on siis juba pime... ja pätikoolide kutid juba ammu kodus või paha peal.

Igal juhul oli Toomas Mikkori mälestustest uhkest Gustav Adolfi Gümnaasiumist südantkosutav lugeda, et ka peenkoolis jagus pättusi ja pätte küllaga. Isegi kurjal nõukaajal ja neile, kel sünniaasta 1962. Loomulikult. Kõik on olnud vasikad ja tahtnud meheks saada. Kuna vasikast peast hästi ei tea, mida selleks teha, siis tehaksegi igasugu ogarusi.

Ütleme nii, ise pätikooli lõpetanuna, meil ja meie aegu sihukesed tükid vist läbi poleks läinud. Meie koolis oodati mõnegi tüübi puhul pikisilmi, millal ta kord 14 saab, et kohe noortevanglasse edasi saata. Nojah, peenkoolid võisid vist endale rohkemat lubada, et kui otseselt kellelegi nuga ei antud, siis visati kehvemasse kooli ja tiksugu seal Puiatuni. Või umbes nii.

Või ma siis lihtsalt ei tea. Siin on kirjutatud möllaja mehe mälestusi. Kuidas kakeldi, kuidas õpetajatele käkki keerati, raha pommiti, õlut aeti, muidu selline klassiväline tegevus. Lahe, muidugi.  Mida sealt kooliajast mäletatakse, õppimist või? Ikka seda, kuis tehti pahandust ja muidu oli lõbus. Klassikokkutulekul võiks seda teost või valjusti ette lugeda, et mälestusveskid paremini veerema saada. Mitte nagu Mihkel Muti üht teost, mida kokkutulekutel avalikult põletati.

Nõus kõigega, mis ütleb tutvustus tagakaanel. Et laiahaardeline pilt, ajastu iseloomustus, anekdootlikud juhtumid. Hea ja halb korraga. Jutul pole justkui lugu sees. Pigem, et: nüüd tuli meelde, et õpetajad olid ka, kirjutan neist. Oih, siis juhtusid need lood, kirjutan neist. Ehk väärt materjal üsna juhuslikult kokku kuhjatud, millest keegi ehk pidanuks üle käima ja kirjutamagi siis kasvõi teadustöö: «Peenkooli pätid».

Aga lugeda kannatab hästi. Kuigi on vähetõenäoline, et Kusti seda raamatut tublimatele õpilastele olümpiaadivõidu eest kinkima hakkaks. Liiga halvad eeskujud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles