Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Külluslik ooperikokteil

Kui Soome on maailmale kinkinud hulga basse, siis nüüd on kätte jõudnud Eesti kord – meil on Ain Anger.

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ain Anger saabus lavale sama võimsalt nagu Suur Tõll. | FOTO: Liina Viru / Estonia

Kolmandat korda alustas rahvusooper oma hooaega galakontserdiga. Hooaeg on ümmarguse järjekorranumbriga, saja kümnes, ning kattub Tallinnas eestlaste teatri- ja muusikategemist alustanud Estonia seltsi 150. aastapäevaga. Nii nagu Tartus samal aastal asutatud Vanemuise selts. Kontserdil purustati ka kohe publikurekord – kaheksasaja kolme vaatajaga täissaal! Seda oli tunda ovatsioonitormi vägevusestki, mis mitmeid etteasteid saatis.

Galakontsertidega on alati see risk, et tervikelamus hajub esinejate lavale tulekutes-minekutes ning üksiknumbrite meeleolu seinast seina kõikumises. Seekordne  valik oli nagu hästi seatud lillebukett. Kontserti intiimse vahenditusega juhatanud ooperijuht Mart Mikk võrdles  – vastavalt gala peasponsori Liviko pakutud Vana Tallinna liköörile – galakontserti likööri kokkusegamisega. Eks seda või maitsta niisama, aga võib ka kokteiliks kasutada. Külluslik ooperikokteil see oligi.

Braavo!

Aga alustada tuleb Estonia teatri orkestrist, keda teatrikülastaja enamiku ajast rohkem kuuleb, kui näeb. Nüüd olid nad lavaesisest orkestriaugust rambivalgusse tõstetud. Eks oli selles tegelase seisu tõstetuses ka pisut kohmetust, erinevalt ERSO sümfoonikute sisseharjunud eneseteadlikkusest, millega publiku ees esinetakse. See peegeldub muusikute nägudel, kogu olemisega muusika sees elamises.

Lava, mida on küll süvendatud, aga mis algselt ehitatud sõnateatri tarbeks, oli orkestrile selgelt kitsas, dirigendipult samal joonel viiulite ja tšellode rühmaga. Avamäng «Figaro pulmale» kõlas aga suveräänse sümfoonilise palana. Mulle oli ka see esmakohtumine dirigent Vello Pähniga. Käe täpne ja terav liikumisjoonis ning tundlik vokaali jälgimine – mida veel ühelt ooperidirigendilt oodata!

Pähnil on ilmselt lavastaja- ja näitlejaannetki. Hoogne kaasakiikumine koos kooriga meremeeste kooristseenis Wagneri «Lendavast hollandlasest» tekitas tahtmise seda saaliski järgida. Olen küll seda meelt, et Estonia teatri orkester võiks rohkemgi iseseisvalt esineda, et särada. Teisalt tean, kui ränk koormus on neil niigi (hommikused proovid, stseenide kordamised, tagasivõtmised, et siis õhtul kaks-kolm tundi järjest partituuri maha mängida: see on nagu romaani kirjutamine).

Estonia enda raskekahurväge esindanud Heli Veskuse, Helen Lokuta ja Rauno Elbi kõrgprofessionaalsusega oleme harjunud. Nii oligi, et aariat või duetti esitades tuli neil kohe sisse minna etenduse enda miljöösse.

Itaalia- või prantsuskeelsele tekstile hakkasin otsima lava kohal jooksvat tõlget, nii nagu see ooperi puhul on. Seda siiski polnud ja nõnda tuli mõistatada aaria sisu laulja miimika ning meloodia enda kaudu. Raskust muidugi polnud, sest lauldakse ju enamasti armastusest, igatsusest, surmast. Mõtlesin meie ooperitähti kuulates, et niisama hästi võiksid nad maailmateatris esineda võrdselt teiste solistidega.

Aida aaria kulmineerub pika, kõrge ja kirgliku noodiga. Heli Veskus teenis seda lõpetades ära braavohüüded. Sama kordus vokaaltehniliselt väga keeruka Leonora aariaga Verdi ooperist «Saatuse jõud». Nauditav oli Helen Lokuta Rosina kavatiin Rossini «Sevilla habemeajajast».

Väga meeldiv oli kuulda ka rahvusooperi külalissoliste, tšehhitarist Marie Fajtová sametise varjundiga sopranit ja kanadalase Luc Roberti võimast tenorit.

Meie mees Havannas

Külalisena astus üles ka «meie mees Havannas» (tegelikult Viini riigiooperis), bass Ain Anger. Juba tema lavaletulek oli nagu Suure Tõllu saabumine. Päritolult ongi Anger ju saarlane. Kui Soome on maailmale kinkinud sellised bassid nagu Martti Talvela, Matti Salminen ja Jaakko Ryhänen, siis nüüd on kätte jõudnud Eesti kord Ain Angeri näol.

Kontserdil tuligi ettekandele basside menuk, Basilio aaria «Sevilla habemeajajast». Wotani hüvastijätt Wagneri «Valküürides» Angeri esituses – seda jäänukski kuulama! Ja siis sensuaalse suudlusega lõppenud Angeri ja Veskuse duett «Bess, You Is My Woman Now!» No mida veel!

Kontserdi lõpetaski lisapalana Don Pasquale ja Malatesta kuulus buffoduett «Cheti, cheti immantinente» Donizetti ooperist «Don Pasquale» – ja seda ainsana eestikeelses versioonis. Küllap oleks publik sedagi Angeri ja Elbi improviseeringutega täidetud etteastet tagasi plaksutama jäänud (keegi küsis kõrvalt: «Aga kuhu jääb siis galakontserte tavaliselt lõpetav Verdi «Joogilaul»?») , kui juba varasematest, tormiks paisunud kiiduavaldustest poleks oldud väsinud. Avang Estonia uuele hooajale oli igatahes suurejooneline.

KONTSERT

Vana Tallinna gala

Solistid Marie Fajtová (Tšehhi), Heli Veskus, Helen Lokuta, Luc Robert (Kanada), Rauno Elp ja Ain Anger

Rahvusooper Estonia koor ja orkester Vello Pähni juhatusel

5. septembril Estonia teatris

Tagasi üles