Ökoloogiline mõtteviis või kaval äri?

Mait Laas
, animafilmirežissöör
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
3D-versioonis retromultifilmis «Muumitroll ja punane komeet» ohustab nimikangelast ja tema sõpru maakerale lähenev punane komeet, mis ähvardab kõik hävitada.
3D-versioonis retromultifilmis «Muumitroll ja punane komeet» ohustab nimikangelast ja tema sõpru maakerale lähenev punane komeet, mis ähvardab kõik hävitada. Foto: Kaader filmist

Vaevalt et lapsed ajalehte, rääkimata sellest artiklist, loevad... Lapsed üldjuhul ajalehti ei loe – nemad saavad oma informatsiooni enamasti internetist, nii nagu ka filme vaadatakse arvutist. Küll aga on vanemad need, kes otsivad alternatiivi laste arvutisõltuvusele ja võimalusi ühiselt koos olla.



Seda pakub tarmukate ja ettevõtlike soomlaste stereoskoopiline ehk 3D-lastefilm «Muumitroll ja punane komeet», mis on vanadele väärtustele uue hinguse andmise kõrval kindlasti ka üks nutikas äriprojekt. Pole ju tegu originaalse teosega, vaid 1970. aastate lõpus Poola kuulsas animafilmistuudios «Se-Ma-For» valminud telesarjaga, millest on kokku lõigatud uus täispikk film.

«Kui meteoriit kukub, siis on hea olla kodus!»

Film on mõeldud eelkõige koolieelikutest lastele ja algab globaalse küsimusega: kas maailm pääseb võimalikust hukust, mille võib põhjustada maale lähenev komeet? Nii saavad alguse Muumitrolli ja tema sõprade seiklused...

Kindlasti mõistavad laste­psühholoogid leida sellest vanadele inimesekssaamise lugudele iseloomulikke arhetüüpe, mille on oma teosesse sisse kirjutanud ka Tove Jansson, kes poolakate omaaegset sarja ka konsulteeris. Film lõpeb hästi ning selle keskseks väärtuseks on perega koos olemine ja pannkoogisöömine.

«Asju ei pea endaga kaasas kandma – nad tuleb vaid endale meelde jätta ja siis on kergem liikuda.»

Erinevalt «Muumitrolli» seansi eel näidatud tulevaste filmide reklaamklippidest kulgeb muumifilm ise sama rahulikus tempos nagu onu Remuse lood. Rahulikult ja uinutavalt vahelduvad plaanid – nagu jälgiksid pesa poole ukerdavat sipelgat, kes tassib männiokast –, nii et lapsevanem saab ise igapäevarutiinist välju tulla ja silmanurgast ka oma võsukese reaktsioone jälgida, mõeldes samal ajal rahulikult oma mõtteid...

Isegi stereoskoopilised efektid on lamenukk-tehnikas tehtud filmis ülimalt leebed, tagasihoidlikkus on kindlasti tingitud algsest mono-pildist. Kuid kindlasti arvestati efektide «kangust» määrates ka sihtgrupiga – laste ajuga tohib manipuleerida vaid tervislikult, et vältida võimalikku seansijärgset silmade- või peavalu...

«Ma soovin osta uusi pükse, mis on vanad.»

Ja vaevalt et see oleks filmiloojate eesmärk – pigem eeldatakse, et vaataja võtab kinost lahkudes endaga kaasa meelerahu.

Kui seansi ajal lähebki mõte jooksma oma radadele, siis on mõttekäigud seotud ikka filmi enda ja selle loojatega... Kes on õieti selle autorid? Kas tegu on üha enam leviva ökoloogilise mõtteviisi jõudmisega kinotööstusesse või hoopis kavala ärinipiga – lõigata võimalikult vähese vaevaga suurt kasu?

On see ju peaaegu et vanade pükste disainimine moodsasse pakendisse – vana telesarja osad on monteeritud tervikuks, tellitud Björkilt nimilaul ja lisatud käputäis 3D-efekte.

Mõistagi on toonases muumisarjas peituvate 1970. aastate väärtushoiakud ja kvaliteet (käsitöö) tänapäevases nailonväärtuste maailmas muutunud eksklusiivseks ja eluliseks vajaduseks. Seda on meie loodussõbralikud põhjanaabrid selgelt tajunud, ja vaadates, kui paljudes riikides see kinoekraanidel jookseb, võib arvata, et äriliselt on see end ilmselt ka õigustanud!

Me teame, kuidas moekunstnik Reet Aus lõikab vanad kantud teksapüksid ümber eksklusiivseteks riideesemeteks, mida esitletakse maailma moelavadel ja hinnatakse lisaks esteetilistele väärtustele ka kui mõtteviisi, milles peitub võimalus päästa maailm üleilmsest ökoloogilisest katastroofist.

Samamoodi on vanale lähenenud ka «Muumitrolli» ümberlõikajad – iseasi, kuivõrd on nemad lisanud algmaterjalile esteetilisi väärtusi, et pidada end filmi autoriks. Pigem mõjub see nailonpaelast lehvi lisamisena vanaema kootud villastele sokkidele.

Tasub olla pigem ettevaatlik – meenub üks aastatetagune lugu kirikuõpetajast, kes autorlusele isegi pretendeerimata otsustas tuua vana ja väsinud altari inimeste ette, värvides selle uute värvidega üle, aga pälvis tasuks hoopis ühiskonna hukkamõistu.

«Et karkudel kõndima õppida, ei tohi mõelda, vaid peab tundma.»

Ka eesti animafilmi kullafondis on filme, milles peituvad väärtused kõnetavad praegusi ja loodetavasti ka tulevasi vaatajaid – ja ehk ei peagi neid selleks ilmtingimata ümber lõikama, ehk piisaks restaureerimisestki.
Enamgi veel – isegi 3D-formaati poleks neid vaja panna, sest juba 1977. aastal filmiti Nukufilmi stuudios stereofilmi klassikasse kuuluv «Suveniir» (režissöör Elbert Tuganov) üles stereofilmina.

Artiklit ilmestavad tsitaadid on pärit filmist

Uus film
«Muumitroll ja punane komeet» (3D)

Režissöör Maria Lindberg
Soome-Poola 2010
Alates 22. oktoobrist Tallinnas Coca-Cola Plazas, Tartus kinos Ekraan (3D) ja Tallinnas Artise kinos (2D)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles