Vaadeldes teiste valu
«Dheepan» maalib tasakaaluka pildi võõral maal võõra rahva seas viibiva põgeniku üksindusest ja hirmust

Euroopasse põgenenud Dheepan (Jesuthasan Antonythasan) üritab koos oma vastse perega elus uut lehekülge pöörata.

FOTO: Kaader filmist

Mitte juhuslikult ei viita selle artikli pealkiri Susan Sontagi ligi kümmekond aastat tagasi kirjutatud esseele, kus ta esitab väljakutse meie mõtlemisele mitte üksnes sellest, kuidas me tajume sõjakoledustest ja teiste inimeste kannatustest tehtud pildijäädvustuste kasutamist ja nende tähendust, vaid laiemalt sellest, kuidas me sõda ja kannatusi hindame ja mõistame, ning sellest, millised on meie kaastunde piirid ja mõistmise kohustus.

Pagulaskriis on teinud eurooplase meeled taas kord ülitundlikuks ning avanud need manipulatsioonidele, mida on lihtne võimendada emotsionaalse jõuga, mida kannavad endas foto- ja videosalvestused. Inimlikule kaastundele ja eurooplase vastutustundele rõhuvad väljaanded illustreerivad pagulasteemalisi mõtteavaldusi fotodega sõjakoledustest ja pikast teekonnast rusutud Süüria naistest ja pisarais lastest, immigratsioonivastased eelistavad kasutada kaadreid nendesamade laste isadest, kes pärast päevi kestnud alandusi agressiivsena oma õiguste eest seistes neile transpordi asemel pakutud veepudeleid puruks peksavad.

Kontekst pole oluline, oluline on emotsionaalne laeng, mida salvestus endas kannab. Selle põhjal antakse hinnanguid, kujundatakse meelsust ja lõhestatakse ühiskondi.

Sellel sügavast ja keerulisest kriisist rusutud ajal on prantsuse režissöör Jacques Audiard otsustanud lavastada draama Sri Lanka äärmusrühmituse Tamili Tiigrid endisest liikmest valenimega Dheepan, kes oma vägivaldse mineviku eest põgenedes kauges ja võõras Euroopa riigis uut elu püüab alustada.

Tundes hästi poliitiliselt pingelist ja äärmustesse kalduvalt vastuolulist olukorda, milles ta seda filmi lavastab, on Audiard teadlik, et iga tema kaadrit ja sündmuskäiku võidakse kasutada tema vastu ja tema meelsuse lahterdamiseks – liigne ilustamine teeks temast filmi liberaalsete parteide sõnumikandja ning liigne vägivald paremäärmuslaste mutrivõtme.

Kunstnikuna on poliitiliselt keerulises olukorras väga raske jääda neutraalseks, kuid just seda Audiard taotleb: mitte anda sündmuste ahelale hinnangut, vaid näidata üksikindiviidi sügavalt isiklikke ja inimlikke kannatusi, püüdlusi, nõrkusi ja unistusi.

Selleks et vaatajal ei tekiks automaatset samastumist reaalse olukorraga ning sellest tulenevaid stamphinnanguid, on Audiard kasutanud kohati üsna ebarealistlikke elemente, mis mõjuvad üksjagu võõristava ja utoopilisena, kuid annavad tegelaste isiklikele lugudele tänu sellele hoopis uue ja sügavama mõõtme.

Peategelaseks on sümpaatne antikangelane Dheepan, endise nimega Sivadhasan (Jesuthasan Antonythasan) – Sri Lanka Travis Bickle –, mittekeegi, kellel pakitseb hinges vajadus saada kellekski, kellel on tema uues ühiskonnas oma koht ja staatus. Ta on dokumentideta umbkeelne endine äärmuslane, kes leiab pagulaslaagrist surnud naise ja tütre asemele uued, visuaalselt sarnased kandidaadid – kaaspagulase Yalini (Kalieaswari Srinivasan) ning üheksa-aastase orvu Illayaali (Claudine Vinasithamby) – ning kolib nendega elama Pariisi sümpaatse nimega, ent vägivallast lokkavasse getosse, kus libaperekond pursib õppida prantsuse keelt, leiab töö, kogukondliku respekti ja soojad tunded üksteise vastu.

Lihtsalt sündmuste jadana kõlab see ideaalse, muinasjutulise ja natuke uskumatu positiivse integratsiooniloona, kuid see pole see, mida Audiard näib taotlevat. Filmi visuaalne keel kõneleb juba algusest peale sündmuste ahelale vastupidiselt üsna tumedates toonides: operaator Éponine Momenceau kaadrid on kohati vägagi klaustrofoobilised ja subjektiivsed, valdavast pimedusest ja üleüldisest ängist eristuvad vaid üksikud, märgilised detailid, mis kokku moodustavad ühe võõral maal võõra rahva ja võõras keeleruumis viibiva inimese sügavalt intiimse kogemuse hirmust, õudusest ja üksindusest vaenulikus ja vägivaldses keskkonnas.

Selle visuaalse ettekuulutuse tagajärjel muutub ka sündmuste ahel – minevik, mille eest Dheepan on põgenenud, saab ta kätte. Vajadus kaitsta oma põhimõtteid ja neid lähedasi inimesi, kellest on saanud tema elu ainus mõte selles brutaalses keskkonnas, vallandab temas allasurutud animaalsed instinktid.

Kuid vägivald ei paku kunagi lahendust – vägivald suudab sünnitada ainult uut vägivalda. Vari, mida Jung nimetab inimhinge instinktiivseks, irratsionaalseks, tumedaks ja animaalseks osaks, võtab mehe üle võimust ning paiskab ta sündmuste keerisesse, kust ainuke väljapääs saab olla vaid surm või järjekordne põgenemine.

Kohati ehk liiga muinasjutulist sündmuste käiku on Audiard tasakaalustanud näitlejate valikuga: poolprofessionaalid ja amatöörid muudavad selle niigi realistliku jumalast hüljatud äärelinnakeskkonna vägagi dokumentaalseks, filmi peategelast mängiv srilankalane Jesuthasan Antonythasan jagab koguni oma tegelaskujuga üsnagi sarnast saatust. Ka tema võitles Tamili Tiigrite ridades, veetis aastaid eri riikides vangistuses ning jõudis lõpuks võltsitud dokumentidega Prantsusmaale. Teades liigagi täpselt, mida tema tegelane on läbi elanud, teeb ta sellest võimsa rolli, kus eludraama seguneb kunstiga ning mehe tegelikud kannatused peegelduvad ta silmavaates.

Kuigi film kõigub pidevalt masenduse ja lootusetuse piirimail, pole äng olnud Audiardile eesmärk, vaid vahend: selle tumeda fooni abil on ta väga täpselt osanud eristuma panna hetked, mil kaamera tahab tõusta selle kõntsa kohale kõrgele taevasse, mil uute alguste ja õnne jumal Ganeša kõnnib hääletult nende ühiskonna jaoks mahakantud hingede unenägudes ning mil tegelaste vahel tekivad uue lootuse ja armastuse alged – ainus põhjus ja vahend, mis võimaldab neil põgeneda, unustada ja edasi elada.

UUS FILM KINOLEVIS

«Dheepan»

Režissöör Jacques Audiard

Prantsusmaa 2015

Alates 12. oktoobrist Eesti kinolevis

Tagasi üles