Eesti metsaruuporite hääl kaigub üle maailma

  • Võimendus toimub kõrvade vahel
  • Terror tudengite kallal
  • Digitaalne võsa
  • Inimest otsimas

Hannes Praks kiigel tudengite kilesaunas

FOTO: Liis Treimann

Kui lüüa Google’isse «forest megaphone Estonia», leiab otsimootor 0,46 sekundiga üle veerandi miljoni vaste, mis viitavad 18. septembril paksu Võrumaa metsa Pähni küla lähedale paigaldatud puuruuporitele. Sündmus ületas uudisekünnise Reutersi, BBC, Independenti, Huffington Posti jpt toimetuses, samuti lugematus hulgas disaini- ja arhitektuuriportaalides ja blogides ning tegi internetis maakerale mitu tiiru peale. Miljonid inimesed said teada, millega Eestis tegeletakse, ja neile see meeldis. Meeldis ka Eesti Kultuuri Kojale, kes andis kunstiakadeemia tudengite projektile «Ruup» eile Viljandis aasta kultuuriteo tiitli.

Kunstiakadeemia professor, sisekujundusosakonna juhataja Hannes Praks, kuidas te seda teete?

Meedia suhtes võib ju kriitiline olla: nagu lambakari – üks ees ja mass järel. Nii need netinakkused tekivad. Aga võib ka muudmoodi mõelda: võib-olla õnnestus midagi puudutada.

Üks meie peaideolooge, populaarne kirjanik Valdur Mikita on puudutanud midagi olulist eestlastes. Seda näitab tema raamatu «Lingivistiline mets» edu. Aga kui «Ruup» hakkas levima välismaises meedias, saime aru, et see pole enam Mitkita-efekt. See peab olema midagi Eesti-ülest. Arvan, et meil õnnestus jõuda mingite väärtusteni, mis on meie kiirest võrgustunud ühiskonnast kaduma läinud. Meil jäi pinnale süvenemine. See projekt on ju ausammas süvenemisele.

Tudengitel oli mõte teha installatsioon metsa kuulamiseks, helide võimendamiseks. «Ruup» ongi tudengitöö, akustikainsenerid sellega töötanud ei ole. Helivõimendus on siin teisejärguline. See juhib lihtsalt tähelepanu metsahelile ja rahulikule olemisele ja see võiski maailma köita.

Nii et võimendus ei toimu mitte kõrvades, vaid kõrvade vahel?

Kindlasti! Ilmselge. Kes on korragi tempo maha võtnud ja proovinud keskenduda, tunneb kohe seda kõrvadevahelist võimendust. Oleme koolis nende teemadega tegelenud. See on meie õpetamispõhimõte.

Aasta alguses saatsime kursuse viieks päevaks Soomaale vanasse metsvahimajja, kus nad pidi jaanuaripakases hakkama saama. Mobiililevi oli ülimalt katkendlik, voolavat vett ei olnud… Nad ronisid redeliga kõrgemale, et kuidagi vaevaliselt levis käia. Järgmisel aastal läheme karmimaks, keelame telefonid ära.

Miks?

On üks asi, milles ma pole lõpuni kindel, võin seda tunnistada. Arvan, et inforuumist väljalülitumine võiks mingit sorti kirgastumiseni viia või aidata kaasa süvenemisvõime arengule. Aga ma pole lõpuni kindel.

Uuele põlvkonnale (viitab pöidlaga kateedri õuele kilesauna ehitavate tudengite poole) on rööprähklemine juba nii omane, et suudetakse korraga olla sotsiaalmeedias, süveneda ja luua ikkagi midagi imelist. Sellega minu põlvkond ja minust vanemad hakkama ei saa. Kõigile minu parematele teostele on eelnenud tohutu keskendumine. See on nagu idamaine võitluskunst: keskendumine ja terav löök. Võib-olla muutuvad disainiprintsiibid tulevikus teistsuguseks. Pole otsustavat lööki, vaid protsess kulgeb voolates, striimides.

Kuna ma ei tea, kas see saab nii olema, saan lähtuda ikkagi vaid iseendast. Kui meie põlvkonna mobiiltelefonid välja lülitada, on neil suhteliselt OK.

(«Ei ole,» pistab vahele professorist üheksa aastat vanem ajakirjanik.

Praksil endal nutitelefoni ei ole. Mõned aastad tagasi kasutas ta iPhone’i, aga siis vahetas selle kõige odavama nuputelefoni vastu. Lisaks peab ta märkmikku. Ta suhtleb paberi ja pliiatsi abil. Praks kirjutab oma mõtted märkmikus läbi, nii lähevad protsessid teistmoodi käima. Ka intervjuu ajal on tal märkmik kogu aeg põlvedel, kuid ta ei tee sinna kriipsugi.)

Uuele põlvkonnale võib telefonita olemine tunduda šokeeriv. Aga mõistuse piires ajule hapniku juurdevoolu piiramine võib anda huvitavaid tulemusi.

Ja nüüd siis lämmatate neid?

Mõistuse piires ikka! Eesmärk pole mitte kius, vaid jõudmine tuumväärtuste juurde või olemuslike avastusteni, mida disainer maailmale pakkuda võiks.

FOTO: Henno Luts

Foto: Henno Luts

Äsja saatsite samad üliõpilased Londonisse, kus nad metropoli tänavatel raha ja öömajata ellu pidi jääma.

Esimesel õppeaastal keskendume metsale ja võsale, teisel tegeleme linna ja urbanistikaga. Selle programmi raames viis lektor Gregor Taul üliõpilased Londonisse kahe ööpäeva pikkusele ellujäämismatkale. Disainitudengid võiksid ihaleda mitte ainult luksusvillade ja -autode kallal töötamist, vaid tunnetada kõiki sotsiaalmajanduslikke klasse. Seekord pidid nad hulgustena metropolis hakkama saama. Siin oli mitu tasandit, näiteks pagulased, pagulaste probleemid ja hirm pagulaste ees.

Väga kaugele nad oma turvaringist ei astunud, võib-olla pidanuks nad seal veel kauem olema. Kui ma pärast nende esitlusi kuulasin, hakkas tüdrukute jutust päris õudne. Oht ehk ei läinudki neist väga kaugelt mööda. Aga kui ei riski, siis tulemust ei saa.

Mis oli selle õppeülesande eesmärk?

Selle aine nimi on «Linnaruumi õõnestav võtestamine», nagu Taul selle sõnastas. Ehk linnakeskkonnale teise vaatevinkli andmine. Mitte turisti või elaniku vaatenurk, kellel on tagatud kõik mugavused ja turvatunne. See oli uurimus, milliseks muutub ruum sinu ümber, kui sa pead esmaste vajaduste rahuldamise eest ise hoolt kandma – saama sooja ja süüa. Raha neil polnud, nad müüsid sigarette ja kompvekke, et ööseks hosteli-raha kokku saada – selline oli reegel. Nad pidid Soho tänavatel uitama ja endal hinge sees hoidma. Nii nad ei jõudnudki midagi vaadata. Nad tegid üsna elementaarse avastuse: kui sa pead ise oma põhivajaduste rahuldamise eest hoolitsema, muutub kõik muu ebaoluliseks. Disainitudengile on oluline see korra läbi kogeda.

Te käitute oma õpilastega nagu Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper teatris, kui nad eheduse nimel näitlejad alasti mudas püherdama panevad.

Vist jah, vist jah!

Kui palju «Ruup» maksma läks?

Kuskil 6000 eurot. Ilus ümmargune number, seal hulgas nii puitmaterjal kui ka transport. Meil on väga hea meediapartner, kes aitab pressiteateid kirjutada, selle peale ka mingi tuhat eurot. Väikesed summad, kui kajastuse ulatusele mõelda. Projektil oli bravuurikas algus. Kunagi, kui sellega RMK-le kosja läksin, mainisin, et me tahaks teha midagi sellist, mis on Eestis väga äge, aga ületab uudisekünnise ka välismaal.

Eesti Ettevõtluse Sihtasutus otsib uut Eesti märki, asendust kuulsale «Welcome to Estoniale», mis läks omal ajal maksma 13 miljonit krooni (830 850 eurot). Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks leitava uue kuvandi eelarve on 150 000 – 200 000 eurot. Kas nad on teile juba helistanud?

Ei ole helistanud ja ma ei saagi aru, miks. Meil on see ju olemas: «For Est» ehk «Forest». Kõik! Asi on tehtud! 7000 euroga. Kusjuures tudengite ajutöö on tasuta.

(Nii nakatavat naeru, kui professor siinkoha kuulda laseb, pole ammu kuulnud.)

FOTO: Tõnu Tunnel

Foto: Tõnu Tunnel

Millist tagasisidet olete maailmast saanud?

Tagasiside ongi piinlikult hea olnud, alguses oli sellega raske harjuda. Meist on kõneldud ülivõrretes. Pressiteadet koostades rõhutasin ostapbenderlikult, et tegemist on unikaalse metsa surround-efektiga, mis on muidugi vaieldav. Füüsikainsenerid pole projektis kaasa löönud. Kui minna metsa otsima moodsa kinosaali metsikut Dolby Surroundi efekti, siis seda muidugi ei leia. Heli võimendub mingil määral, kui allikas on otse ruupori teraviku ees. Kontserdilavana töötab ka suurepäraselt. Avamisel esines Puuluup – see oli unikaalne helielamus. Aga kui siil mõned meetrid eemal krõbistab – ma ei ole kindel, et seda niimoodi kuuleb.

Ja kui siis meedialaine tõusis, tuli hirm: appi-appi, nüüd jääme vahele. Pidin ma ütlema, et võimendab ja surround… Rääkisingi Huffington Postile ja Metrole kohe ära, et teate, see on tudengitöö ja meie eesmärk oli juhtida tähelepanu kuulamisel kui protsessile ja et meie installatsioon polegi füüsiline võimendi, vaid hoopis võimendab midagi meie peas.

Aga keegi ei pööranud mingit tähelepanu sellele, kas see võimendab siilikrõbinat või mitte. Kõik said aru «Ruubi» märgilisest tähendusest. See on omamoodi sakraalehitis: jumal on ju igal pool, aga ometi on inimesel vaja kirikut, kus jumalaga kohtuda. Samuti on heli igal pool, aga moodsale inimesele on vaja kohta: et kuula nüüd siin!

Kui tegeletaks ainult «kõvade» väärtustega, poleks Eesti niisugust tuntust saanud. See käib ka meie partneri RMK «pehmete» väärtuste projekti – avalikud ja tasuta kasutamiseks puhkemajad ja matkarajad – kohta. Kunstiakadeemial on «pehmete» väärtuste projekteerijana oma koht.

Millised väljaanded uudist kajastasid?

Reuters, BBC… aga kõige naljakam on Oprah’ Magazine. Alguses mingi Austraalia jahiväljaanne ja siis Oprah! Ainult New York Times millegipärast vaikib. Nad vast ei saa aru, mis on mets.

Millist signaali need ruuporid Eesti kohta maailma pasundavad? Kuskil Euroopa serval on selline maa, kus inimesed suurt ei räägi, istuvad metsas ja kuulavad, kuidas sammal kasvab?

Võib-olla ka sellise, aga minu arust oleme me kõnelenud keskendumisest, süvenemisest. Kõigest sellest, mis on suur defitsiit. Meie olek äärealal ja metsasus soosivad seda. See on meie tugevus. Rõhume disainiõppeski sellele. Tehnikat tehakse Ameerika Ühendriikides paremini. Disain tervikuna… modernistlik Skandinaavia on meist mitu korda üle. Meil jääb üle mõelda, kas meil on võsast võimalik midagi välja võtta või mitte. Üritame.

FOTO: Henno Luts

Foto: Henno Luts

Meie tehnoloogiline e-riik on ju täpselt selle vastand.

On jah. Inimeste ja tehnika suhtarvu poolest oleme muidugi e-riik. Aga mulle tundub, et me peaksime oma võsakogemust ära kasutama digitaalses võsas. Seal käib ka metsik värk. Me saame metsavennakogemust digitaalses võsas kasutada. Meie idufirmakuttidel on väga hästi läinud. Mina ajan siin meie osakonnas sellist metsikut rida. Meie osakonna Kärt Ojavee tehnoloogiaga läbi lõimunud tööd on ka maailmas kuulsust kogunud.

Millist disaini me üldse praegu vajame? Juttu oli luksusautodest ja villadest.

Sellel suunal on nii palju ihalejaid terves maailmas. Huvitavam on laiemalt võtta, aeg soosib seda. Ma ei õhuta klassiviha ega ütle, et kõrgklassist peaks kaarega mööda minema. Ka seal on võimalik üht-teist ära teha. Aga meie oleme siin osakonnas ülesande sõnastanud nii, et me ei tegele nelja seina vahele jääva sisearhitektuuriga, vaid meid huvitab inimese ja tema lähiruumi suhe. Kõik, mis puudutab inimest.

Räägin ühe loo. Sama kursuse, kes tegi metsaruupori, saatsime kohe kooliaasta alguses Valdur Mikita loomeaita, Välgi metsadesse. Pool päeva saime seminari pidada, kui meie kohal hakkas tiirutama helikopter ja mõne hetke pärast oli mets politseinikega täidetud. Mediteeri siis niimoodi. Selgus, et seeneline oli kaduma jäänud. Tudengid koos Mikitaga asusid ahelikku appi otsima. Hakkas paduvihma sadama. Kogu intellektuaalne õilmitsemine pandi pausile.

Mul on tunne, et see otsimine ja hõikumine mõjutas ruupori idee sündi. ERRi uudistes räägiti kadunud seenelisest ja lisati, et kunstiakadeemia sisearhitektuuri üliõpilased otsisid inimest. Selles oli mu jaoks valgustuslik hetk! Tundsin: see on meie lipukiri, selles suunas tulebki liikuda.

Vaatame siin osakonna hoovi peal ringi, näidake mulle siin kõige paremini disainitud objekti, mida ei saa enam paremaks teha.

(Hoovi on pargitud paar sõiduautot ja Praksi kastiga Babboe kaubajalgratas, kõrval ehitavad tudengid sauna, siin-seal on näha tööriistu. Ajakirjanik oma naiivsuses peab heaks disaininäiteks tsinkplekist ämbrit, mida on muutumatul kujul toodetud sellest ajast peale, kui õpiti odavalt korrosioonikindlat lehtmetalli tootma.)

Keeruline küsimus… Kui ma selle sauna peale mõtlen, siis vormist eriti ei räägiks, vormi saab parema teha. Aga et nad tulid selle peale, et saunas kasutada lava asemel kiikesid, on päris geniaalne. Mida me saunas vihaga teema? Lehvitame endale kuuma õhku peale. Sama hästi võib inimkeha läbi kuuma õhu liikuda. Lisaks annab see saunaskäimise sotsiaalsele poolele täiesti uue mõõtme: täiskasvanud inimesed õõtsuvad kuumas õhus. Detailidena pole see veel lõpuni läbi lahendatud, kuid siiski selge seisukohavõtt. Äge, võimas disainimõte!

Ruup

Kuidas sündis?

Idee autor Birgit Õigus

Õppeülesanne oli välja mõelda metsaraamatukogu. Aga me ei soovinud metsa raamatuid viia, tahtsime mingit muud lahendust. Sellest sündis idee «lugeda» metsa – kuulates. Luua audioraamatukogu. See oleks paik, mis tuletaks meile meelde, et kuulaksime seda ühte ainsat metsaraamatut, mis kogu aeg end ise uuendab ja mis ei ole mitte kunagi sama.

Oluline roll oli Valdur Mikita tekstidel. Tema suhtumine mõjutas palju. Mikita on mõtlemapanev inimene, ta avab vaateid teisest suundadest ja paneb teistmoodi mõtlema. Tal on väga huvitavad mõtted ja sõnavara.

Teistmoodi mõtlemist soodustavad ka meile antud ülesanded, näiteks pidime öömaja eest tasumiseks Londoni tänaval sigarette ja kompvekke müüma. Nende ülesannete kaudu oleme avastanud endas külgi, mille olemasolust me ei teadnud. Poleks arvanud, et saaksin raha ja öömajata suurlinnas hakkama. Aga kui oled selles olukorras, hakkad lahendusi nägema. Muidu ju ei lähe täiesti võõra inimese käest toitu küsima. Minule oli seda kogemust vaja.

Kes tegid?

Ülesanne: kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonna esmakursuslaste kursusetööd juhendasid arhitektid Aet Ader, Karin Tõugu, Kadri Klementi, Mari Hunt arhitektuuribüroost b210 ning disainerid Tõnis Kalve ja Ahti Grünberg büroost Derelict Furniture

Ajend: kirjanik Valdur Mikita soovis metsaraamatukogu

Idee: Birgit Õigus

Ehitus: Birgit Õigus, Mariann Drell, Ardo Hiiuväin, Lennart Lind, Henri Kaarel Luht, Mariette Nõmm, Johanna Sepp, Kertti Soots, Sabine Suuster

Mida ütles maailm?

Professor Hannes Praks

«Tahame kohe osta»-tüüpi ruuporihuvilisi on olnud Prantsusmaalt, USAst, Belgiast, Hollandist, Kanadast. Huviliste seas on festivale, loodusparke, eraettevõtjaid, muuseume. Kõige võluvam oli ilmselt vanaisa Tennesseest, kes tahtis lapselapsele maja taha ruupori ehitada.

Huvi püsib ikka veel – lähinädalail teevad teleloo mõned rahvusvahelised kanalid. Mitmed, et mitte öelda kümned ajakirjad valmistavad ette lugusid ja teevad intervjuusid. Nende seas on arhitektuuri-, disaini-, reisi-, loodus- ja teadusajakirju.

Ruuporimeeskond, mis koosneb samadest tudengitest, arhitektidest, disaineritest, kellega alustasime, paneb just praegu plaane kokku ja räägib partneritega läbi. Ma ei jõua ära rõõmustada, et tänu ruuporite edule saame tudengitele pakkuda päriselu-kogemust, kuidas üks idee laia maailma viia ja n-ö tooteks vormida.

Kateedrile on kõige kasulikum see, et saame ruuporite näitel anda tudengitele väga hea ettevõtluskogemuse. Minult küsitakse pidevalt – nii Eestist kui väljaspoolt –, kuidas saab kunstiakadeemiasse sisearhitektuuri õppima tulla.

Mis on kultuuriteo auhind?

See on auhind, millega tunnustatakse sõna-, mõtte-, kunsti- või mitut kunsti ühendavat kultuuriprojekti.

Projekt peab hoidma ja tugevdama eesti kultuuri sisemist jõudu, kõnetama ühiskonda, ühendama terviklikult, loominguliselt ja uuenduslikult kunsti-, kultuuri- ja muid eluvaldkondi, panustama avalikku arutelukultuuri, aitama väärtustada eesti kultuuri, soodustama loomingulisust ühiskonna meelelaadi olulise osana.

Auhinda annab välja MTÜ Eesti Kultuuri Koda.

Järgmine Eesti märk?

Kuvandi töörühma projektijuht Paul Kristjan Lilje

«Ruubi»-taolised ettevõtmised toetavad väga hästi Eesti kuvandit. Riigi brändi väljatöötamise käigus tehtud intervjuudest ja töötubadest tuuakse meie peamiste tugevustena välja nutikust ja paindlikkust ning looduslähedust. Nende kirjeldamiseks tuuakse näiteid e-riigi, meie maailmakuulsatest idufirmade ja leiutiste kohta.

Kuna ma ei tea selle projektiga saavutatud kontaktide mahtu, siis on raske selle tõhusust hinnata, kuid kõhutunde järgi julgen pidada seda heaks kampaaniaks. Õppida on siit kindlasti seda, kuidas viia sõnum kaugemale ja täpsemalt, et sünniks käegakatsutavat kasu mõnele valdkonnale (näiteks puidutööstusele, haridusele vms).

Oleme suhelnud riigi brändi teemal mitmete ülikoolide brändingu ja turunduskommunikatsiooni õppejõududega, teeme koostööd kõigiga, kes soovivad riigi brändi uuendamise protsessi panustada.

Tagasi üles