Gruusia helilooja Gija Kantšeli pole ühegi oma teosega lõpuni rahul

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Helilooja Gija Kantšeli looming peaks laiemale üldsusele tuttav olema sellistest filmidst nagu nagu «Mimino» ja «Kin-dza-dza».

FOTO: Mihkel Maripuu

Gruusia tuntuima helilooja Gija Kantšeli teosed kõlavad sageli maailma väärikaimatel kontserdilavadel ja parimate interpreetide esituses. Täna õhtul tuuakse Estonia kontserdisaalis dirigent Andres Mustaneni dirigeerimisel kuulajateni helilooja kõige värskema loomingu säravaimad pärlid.


75 – on seda helilooja jaoks palju, vähe või pole sel mingit tähtsust?

Nii üht, teist kui kolmandat – kõik sõltub konkreetsest ajahetkest. Palju on seda näiteks juhul, kui tunnen, et midagi olulist on veel tegemata, ja see tunne on mul sageli.  

Millest te viimasel ajal kõige enam mõtlete?  

Väga tihti mõtlen surmast ja sellest, mida ma elus olen jõudnud ära teha. Samuti oma lastest – mul on kaks poega ja tütar. Tütar elab Thbilisis, pojad Saksamaal. Suhtlen nendega iga päev Skype’is ja see asendab mingil määral kohtumisi. Aega vanaisa olla mul paraku pole, sest elame lastelastega erinevates riikides.    

Mis on teid viimasel ajal kõige enam rõõmustanud või kurvastanud?

Mind kurvastab väga, mis maailmas praegu toimub – maailm on muutunud ettearvamatuks, lõhed religioonide vahel aina suurenevad, kurjus on muutunud nii tavapäraseks... Kuid rõõmustab (muigab) hetkel kas või selline väike asi, et saan hotellitoas suitsetada.  

Muusikateadlased on teie loomingut tihti kõrvutanud Arvo Pärdi ja John Taveneri omaga. Kuidas te sellesse suhtute, on see au või tekitab pigem meelepaha, sest iga looja tahab ju olla originaalne, seista omaette?

Mind see rõõmustab, sest nii Pärt kui Tavener on heliloojad, keda armastan ja hindan. Kuid aja jooksul need võrdlused paratamatult kaovad, sest nii Pärdil kui Taveneril, ja ehk ka minul, saab olema muusikas oma koht. Et see koht leitaks, peab kuluma teatud aeg.

Ükski dirigent ega helilooja pole kunagi endaga rahul. Vahel tundub, et see on nagu mingi poos, sest olgem ausad – ei saa ju lõputult enesega rahulolematu olla. Kas teie olete siiski vahel endaga rahul, on teil mõni teos, mida te tõesti armastate?

Ma pean teile pettumuse valmistama – täielikku rahuldustunnet pole ma kunagi kogenud, sest alati on mul tunne, et üht või teist teost tulnuks ja saanukski veelgi paremini teha, et see oleks täiuslik. Kuid saabub moment, mil tunnen, et minu võimuses see enam ei ole ning seepärast püsib minus ka see rahulolematuse tunne.

Mis teeb heast heliloojast väga hea helilooja ja on siin vahe?  

On vahe, ja see tekib sellest, keda kui kaua mäletatakse.

1991. aastal asusite koos perega elama Berliini, oletegi jäänud võõrsile. Kas te vahel ka Gruusia järele igatsete?

Vahel arvatakse ekslikult, et ma emigreerusin, tegelikul sain ma Saksa riigi poolt loomestipendiumi, mille muide on saanud ka Arvo Pärt. See oli haruldane võimalus – mulle anti Berliinis väga hea klaveriga korter ja terve aasta ei nõudnud ega oodanud keegi minult midagi.

Võisin kirjutada või mitte kirjutada. Mina kirjutasin. Kuid mul tõesti oli stipendiumi saades väga hea meel, sest sisepoliitilistest põhjustest tulenevalt tahtsin ma tookord tõesti väga Gruusiast lahkuda. Tõsiasi, et jäin võõrsile kauemaks, tulenes sellest, et hakkasid tulema tellimustööd ja see andis rahaliselt võimaluse paigale jääda ka pärast stipendiumi lõppu. Üürisime naisega väikese korteri, kuigi elasime kaua teadmisega, et kapisahtlis peab kojusõiduks vajalik piletiraha olema.

Nüüd elame juba aastaid Antwerpenis, kuid väga tihti käime ka Thbilisis. Kui olen oma kodulinnast eemal, igatsen sealsete lähedaste pereliikmete ja allesjäänud sõprade järele ning vahel isegi mingite tänavate, majade ja lõhnade järele...

Oktoobris toimusid Thbilisis teie juubelikontserdid, mida kutsusite juhatama Andres Mustoneni. Miks just tema?

Andresel on minu muusikasse eriline suhtumine ja ma olen talle selle eest väga tänulik. Ta mängib minu teoseid tihti ja teeb seda suure hingestatusega. Mul on olnud väga tore koostöö ka dirigentide Eri Klasi ja Arvo Volmeriga.  

GIJA KANTŠELI 75

•     1963 lõpetas Thbilisi Konservatooriumi kompositsioonieriala

•    1971 – asus lavastaja Robert Sturua kutsel muusikadirektorina tööle Thbilisi Rustaveli teatris

•    1991 – pälvis Saksa riigi loomestipendiumi ja asus elama Berliini, hiljem Belgiasse Antwerpenisse

•    Kirjutanud seitse sümfooniat, ühe ooperi; muusika 40 teatrilavastusele ja 42 filmile; «Mimino», 1977 ja «Kin-dza-dza», 1986 koostöös režissöör G. Danielaga saavutasid kultusfilmi staatuse

•    Diskograafia: eri plaadifirmad ja esitajad on salvestanud 53 helikandjat

•     2008. aastal pälvis pikaajalise silmapaistva loomingulise tegevuse eest Wolf Foundationi auhinna  

•    Kantšeli loomingu kontsert reedel kl 19 Estonia kontserdisaalis. Esinevad ERSO ja Eesti Kontsertkoor. Solistid: Maxim Rysanov, vioola (Ukraina/Suurbritannia) ja Henry-David Varema, tšello (Eesti); dirigent Andres Mustonen 

Kommentaar

Andres Mustonen
dirigent

Põhjus, miks Kantšelit tihti kavva võtan, on eelkõige selles, et Kantšelil on alati maailmale midagi öelda. Tema teosed on inimlikud, neis väljendub sügav maailmavalu ja neis on tohutu harmoonia, ja see on minu jaoks väga oluline. Kantšeli muusika tõstab inimese kõrgustesse ja puhastab tema hinge. Juubelikontserdi kava kokku pannes pidasin kõige olulisemaks, et ettekandele tulevad teosed oleksid värsked ja kõlaksid Eestis esmakordselt.

Seepärast kõlavad täna nii Kantšeli kõige uuem teos sümfooniaorkestrile ja segakoorile «Dixi» , liturgia «Mourned by the Wind»  vioolale ja orkestrile ning õhtu tõeliseks pärliks pean tšellist Mstislav Rostropovitšile (in memoriam) ja viiuldaja Gidon Kremerile pühendatud teost «Silent Prayer». Luban, et kuulajad saavad ka ühe üllatuse osaliseks, mis peaks näod naerule viima, sooja-nostalgilist äratundmist tekitama ja kinnitama veel kord, et Kantšeli anne avaldub kõiges, mida ta sulg noodipaberile kannab.
 

Tagasi üles