Tunnen end nagu tõeline PÖFFihunt: pirukas suus, kohv käes, jooksen ühest kinost teise. Vaatan keskmiselt kolm filmi päevas. See teeb festivali lõpuks kokku 48 väga erinevat ja samas üllatavalt sarnast linateost.
Tellijale
48 filmi – tõelise PÖFFihundi saak
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Festivali teise nädala keskpaigaks saabub küllastumus, uued filmid jooksevad mööda külgi maha: tundub, nagu oleksin juba kõike näinud. Teemad korduvad. Tundlikkus hakkab kaduma. Senisest rohkem jäävad silma lihtsad asjad: naeratused, tänavavalgustus, kõndimine. Operaatoritöö detailid saavad oluliseks. Elu muutub samuti filmiks. Näen kõike enda ümber nagu läbi filmikaamera, märkan ilu väga lihtsates asjades: õhtuses valguses või ka bussis tukkuvas inimeses.