Aino Perviku pärimuslooline pärl

Rein Veidemann
, Tallinna ülikooli professor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aino Pervik
Aino Pervik Foto: Peeter Langovits

Mõnda teksti lugedes tunned, otsekui avaksid pärlikarbi ja leiaksid eest hinnalise kingituse, mille loodus on sulle valmistanud. Perviku «Matlena teekond» on just niisugune tekst.

Pühendatud küll kirjaniku lastele ja lastelastele, võib iga teinegi lugeja tunda end pühendatute ringi kuuluvana. Pärliga võrdluse lainel püsides tasub meeles pidada, et tulevane pärl on algselt karbis traumaatiline võõrkeha, mille ümber kasvatab aeg pärlmutrikihi.

Nõnda on selleks ka jutustaja vaarvanaema Matlena loo ajend. Jägudi (Hagudi?) mõisakoka abilise Matlena mees Nigulas on ülemöödunud sajandil Krimmi sõjas kaotsi läinud. Lapsi neil polnud, sest Nigulase seeme ei viljunud Matlenas. Küll aga saab Matlena käima peale vanaparuni toapoisi Alleksiga.

Toonases külaühiskonnas – küla kui ülemvalvur leiab jutus korduvalt meenutamist – tähendas abielueelne või -väline laps hirmsat pattu. «Tal oli see porduasi südamel,» ütleb jutustaja ja räägib loo, kuidas Matlena «õigele liinile» tagasi pääsemiseks kõnnib jala – tulevane laps juba rinde all – Tallinna noorparuni juurde, et saada Nigulase surmatunnistus, mis avaks lesknaisele võimaluse uuesti abielluda ja vabastada teda kiriku ja küla silmis patuteost.

Niisiis ei jää Matlena ootama, et aeg ise kasvatab emakojas küpsevale ja sealt oma eluringi alustavale inimhakatisele unustuse või teadmatuse pärlmutrikihi, nagu see nii sageli ette tuleb kas mõisnike esmaööõigusest tingituna või hetkekire sunnil teadmatutest või üksnes aimatavatest päris­isadest viljunud eestlaste eluliinides.

Matlena tahtmine oli, et see pärl aegade hämarust tundmatu tulevikuga ühendavas kees säraks algusest peale puhtana. Matlena jõuab sihile, ta saab Nigulase surmatunnistuse, ta pannakse paari Alleksiga ja ehkki jutud jäävad saatma Matlena ja Alleksi patuelu enne kiriku õnnistust, on siia ilma sündiv inimene ometi puhaste paberitega.

Tegelikult tahtsin pärli kujundit kasutada hoopis Perviku jutustamisviisi meisterliku lihvituse iseloomustamiseks. Ei saa ju märkamata jääda, kuidas autori pihtimuslik jutustus (kirjanik tunneb «imelikku häbi või süüd», et just temale on sattunud see aeg, kus nii väga ei pea muretsema) teiseneb märkamatult  Matlena sisekõneks; kuidas niigi kujundiküllane narratiiv kasvab üle luuletuseks.

Ülalpool juba osutasin lugeja kaasatuse tundele. Tõepoolest, me küll loeme Matlena lugu, kuid samal ajal kuuleme jutustaja häält, tema mõtteid, kõhklusi ja enesekinnitusi. Näide lk 23 (Matlena on teel Tallinna, ta tunneb esimest korda, kuidas üsas tärkav elu endast märku annab, Matlena sisekõne läheb üle jutustaja mõtiskluseks – tegemist on palimpsestiga): «Päriselt nõnda see tundmine ei olnud, sedasi ma mõtlen nüüd, kus ma katsun iseendale seletada, mis see siis oli. Ja seletamisega läheb kõik järjest kitsamaks, kuni ainult üks pisike nõelasilm, kust pead oma niidiotsa läbi pistma, ja ette tulevad oma lähemad asjad, kuigi siis oli kogu ilm tehtud lahti, muudkui vaata.»

Kuni  44. leheküljeni mõistatasin, mis see on, mis muudab Perviku jutustuse lausa aistitavalt soojaks. See lehekülg algab lausetega: «Olevik aina veereb minutist minutisse kui tiibadega ratas. Pidama ei jäägi.» Ja jätkub sooviga kaasa tunda Pika Jala väravast Toompeale astuvale vaarvanaemale.

«Tunda mõistagi mitte lihas ja luus, vaid ikka mõttes, muud võimalust minevikul ja tulevikul elavalt kokku saada ju pole. Ja tunda anda juba koos nende arvamistega, mis mul elu kohta on praegu, kus ma ea poolest rohkem kui kaks korda kaugemal kui vaarvanaema toona, ja minul ju lapselapsedki käes. Ikka vaarvanaemast põlvnevad lapselapsed, üks ja sama niit on meil peos olnud.»

See’p see on! turgatas pähe.  Pervik istub otsekui muinasjutu(vana)ema oma laste ja lastelaste, meie kõigi keskel ja ketrab vokil mälestuste koonlast jutulõnga, kommenteerides seda sealsamas. Ja nii me saame aru, et läbi sündide, elu ja surmade kujuneva päritolupidevuse on meil veel üks pidevuse pant – selleks on pärimused, legendid, lood («Lugu igatahes oli. Oli olnud küll», lk 13).

Ükski neist lugudest ei vasta kunagi olnud tõelusele endale, aga kui neid poleks, siis poleks sedagi elu, mis neist läbi paistab. Ja nõnda kujuneb ka Matlena teekonnast sümbol, sest Nigulase surmatunnistusele järele minnes avab ta võimaluse uue elu sünnitunnistuseks.  
Ei mäletagi lugenud olevat nii kaunist kirjeldust emakojas liigutavast lootest kui Perviku Matlena-loos:

«Just sealsamas issanda kõrge sinise laotuse all sain ma siis tunda, mismoodi on, kui teine eluloomake sinu oma sees sulle esimest korda koputab. Kergelt, niikui linnutiib puudutab merd, nõnda et mere peale jälge järele ei jää. Nii et päris kindlalt ei teagi, kas ikka käis vastu vett, või ainult arvasid.»

Kui kuulutataks välja võistlus eesti kirjanduses aasta kauneima võrdluse peale, siis pakuksin just seda kohta Aino Perviku «Matlena teekonnast».

Raamat

Aino Pervik
«Matlena teekond»

Mustvalge 2010 72 lk

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles