Alice Kase näitusel hakkas millegipärast otsejoones silma maal, millel kunstnik on kujutanud lappi. Tööl on ka lihtne pealkiri: «Lapp». Ilmselt selleks, et ei tekiks vääritimõistmist. Muidugi ei ole kõik teosed näitusel lapid, kuid see üks on. Kase tuntus maalijana on eelkõige tuntus figuuri-, täpsemalt inimkeha maalijana.
Tema inimkehade tagant paistab teispoolsus ja üldse suured ja tugevad eluküsimused, on kriitikud kirjutanud. Kuid vahel, kui Kask mahti saab, kujutab ta ka väikeseid, perifeersemaid objekte nagu kasvõi see lapp. Tihti ta näitusi ei tee ja kui teeb, tuleb korralik asi nagu ka seekord.
Kujutan ette olukorda, et keegi kunstisõber ostab endale koju Alice Kase maali, mis kujutab lappi. Ta paneb selle oma elutoas tähtsale kohale; vana maali, mis seal enne oli, viib keldrisse. Vana maal kujutas näiteks ta poega noore mehena. Nüüd aga, kui külalised tulevad, näevad nad harjumuspäraste põdrasarvede kõrval, mille otsa saab riputada ka kaabu, hoopis maali, mis kujutab lappi.
Kuhu poisi pildi viisid, küsivad külalised. Viisin keldrisse, vastab meie kunstisõber. Ja see töö… jätkavad külalised. See töö, võtab meie kunstisõbrast võõrustaja jutujärje üles, vaadake, kujutab lappi. Kuid kas see on mingisugune tõsine teema – kujutada lappi, küsivad meie külalised, kes on küll haritud inimesed, kuid võivad vahetevahel näidata üles ka üllatavat võhiklikkust.
Lapp on meie elus väga tähtis asi, võtab meie võõrustaja, kes on poja pildi viinud keldrisse ja seinale riputanud hoopis Alice Kase pildi, mis kujutab lappi, uuesti jutujärje üles. Pole tõsisemaid ja vähem tõsiseid teemasid, vaid tähtis on see, rõhutab ta, et lapi olemus saab sellel pildil väga hästi edasi antud, vaadake, see materiaalsus, see lapi materiaalsus.
Võiks isegi öelda, et selles lapis on üksindust, sest miks ei peaks ka olema – suurema aja ongi ju lapp üksi, oodates oma aega. Kes teab, võib-olla on pildil oleva lapi elupäevad üldse loetud, sest vaadake, ega ükski lapp ei kesta igavesti. Selles mõttes on lapid ja inimesed väga sarnased, mõlemad kuluvad, rääkis meie kunstisõber ja muutus mõnevõrra kurvemaks, kaotas teataval määral tähelepanu ja lõi oma üsna väikese pea vastu põdrasarvi ära. See tõi ta asja juurde tagasi.
Lapp on mingis mõttes ka üleminekuobjekt, sest lapp loob korda, jätkas ta filosofeerimist, lapp on korra tooja. Mul oli kunagi vanaema, räägib ta, ja vanaema jaoks oli lappidel elus väga tähtis roll – nendega sai nimelt koristada. Vanaema armastas, teate, mul väga puhtust. Mäletan, kuidas – ja eriti veel suvel – aiale kuivama pandud lapid lehvisid tuules. Lapid olid puhtaks pestud ja võisid nüüd oodata, mil said jälle põrandapühkimise kallale asuda.
Niimoodi kõnelesin ma lapist, võttis meie kunstisõber ja võõrustaja jutu kokku ja külalised said istuda lauda, mida ka juba oodati.
Näitus
Alice Kask
Tallinna Linnagaleriis avatud 3. jaanuarini