Mati Kütt keerutab vuntsi ja usub, et Freud oli pesueht sürrealist

Mati Kütt ja... kas tunnete ära? Vasakul on Andres ja paremal Rain. Foto: Toomas Huik

Üks omanäolisemaid ja hinnatumaid animafilmirežissööre, 63-aastane Mati Kütt teeb filme harva. Aga kui teeb, siis nii, et ahhetab kogu maailm. Olgu peale, liialdasin – animatsioonimaailm. Kõik märgid näitavad, et teisiti ei lähe ka tema monumentaalse nukufilmiga «Taevalaul», mis avab homme PÖFFi animafilmide festivali «Animated Dreams». See on sürrealistlik – kuidas muidu – lugu postiljon Rainist, kes käis ära Kuul.

Kui ma Nukufilmist teie numbrit küsisin, üteldi, et ja-jah, nüüd võib talle ka otse taskusse helistada. Mõtlesin, et mobiilita inimesed surid juba tükk aega tagasi välja, ausalt. Kas see on tõesti elu esimene?

Esimene jah. (muheleb)

Olite põhimõtteliselt vastu?

Võib vist küll nii öelda. Ma olen vabakutseline kunstnik. Mind ei seo kellegagi mingid lepingud, et ma peaksin olema iga sekund kättesaadav. Mulle ei meeldi, kui silmast silma kontakti jääb inimeste vahel üha vähemaks, kui kokkuleppeid on võimalik jooksu pealt edasi lükata või tühistada. Mulle meeldib, et ma võin uidata kus iganes – mu jalutuskäigud on vahel väga pikad –, ma ei taha, et keegi mulle sel ajal taskusse helistaks.  
 
Väga sümpaatne, aga mis puhul siis...?

Nojah, sel on konkreetne põhjus. Küsiti, kas ma ei tahaks mängufilmi juurde kunstnikuks tulla. Varem on ka küsitud – Arvo Iho näiteks «Karu südamega» seoses –, aga alati on mingi asi vahele tulnud, kas enda film või miski muu. Nüüd tegi seda Aare Tilk (Los Angeleses elav Eesti režissöör – TT), võtted pidid kohe lahti minema...

See on see rollingute-film või, «Ma olen veerev kivi»?

Toosama jah, rollingud on üks minu lemmikuid ka. Lugesin stsenaariumi (selles unistab noor ja mässumeelne Eesti poiss mängida koos ansambliga The Rolling Stones, hoolimata asjaolust, et on aasta 1968 ja ENSV – TT) läbi, meeldis. Aga mängufilmi juures ei saa olla nii, et ma jalutan kusagile ära ja mind ei saa kätte. Tuli telefon osta. Lõpuks jäi asi ikkagi ära, sest raha ei saadud kokku.

Aga telefon jäi alles?

Mis seal salata, mugav on ikka ka.  

Kas neid põhimõttelisi asju on veel, millest te olete üritanud iga hinna eest kinni hoida?

Üks on. Vabadus! Vabadus mõtelda ja tegutseda nii, nagu ma tahan ja õigeks pean.

Teil on kompromissitu filmitegija maine, sellest veidi hiljem, aga mulle on imponeerinud veel kaks asja: stiilsus ja biitsepsi ümbermõõt. Kumbagi demonstreerite te ka Priit Pärna tuntuimas filmis «Eine murul» miljonär Georgi «rollis», mille te vähemalt Pärna enese jutu järgi saite enesele eelkõige tänu trendikatele valgetele pükstele, millesarnaseid 1986. aastal kellelgi teisel ei olnud. Kust need kaks – stiilsus ja biitseps – üldse pärit on?

Stiilsus kõigepealt vanaisadelt – mul oli au neid näha ka elavana. Mõlemad olid kõvad stiilivennad, modernismiaja mehed, kumbki neist keerutas ka vuntse. Minu isa omakorda ei keerutanud, tal polnudki neid. Mõtlesin siis, et kurivaim, hoian oma vanaisade stiili alal. Teine põhjus on Salvador Dali... (Küti vuntsid meenutasid parimatel aegadel Dali omi nagu kaks tilka vett – TT), heas mõttes hull mees. Mõned tema hullused on mulle muidu ka meeldinud.

Millised?

Ta võib kõige peale sülitada. Põhimõtteliselt.

Aga see muskliasi? Kust see?

See on ilmselt pärit noorusest, tegelesin siis sportliku võimlemisega. Veel mõni aeg tagasi käisin lihtsalt kangi tõstmas, nüüd enam mitte. Nüüd on ainuke sportlik tegevus tennisemäng – talvel siiski mitte, mul pole nii palju raha –, jalgrattasõit ja ma käin ujumas ka. Eks spordimehe hing ole visa.

Salvador Dalile teete te kummarduse ka oma uues filmis, ja mitte ainult talle. Tegelaskujudena ilmuvad vaataja ette veel Luis Buñuel, Alfred Hitchcock ja Sigmund Freud. Kui Buñueli kohalolu võib mõista, arvestades teie sürrealismilembust, siis miks Hitchcock ja Freud?

Freud on ju pesuehtne sürrealist oma kohati ulmeliste järeldustega. Näiteks arvas ta, et mingi psühhopatoloogilise nähtuse põhjus on sarnane nähtuse endaga. Verejooks ninast meenutab menstruatsiooni ja on järelikult sellest tingitud. Astma on põhjustatud vanemate suguühte piilumisest ja kujutab piltlikult hingeldamist koituse ajal Sic!

Pigem oli Freud literaat kui teadlane. Loogiline järjepidevus ei ole Sigmundi tekstide kõige tugevam külg. Freud, nagu ka Hippolyte Taine, nimetas inimese aju teatriks, kus mitmel laval mängitakse erinevaid näidendeid, millest ainult üks osa on parajasti valgustatud. Freudi inimesekäsitluses on teadvus ja teadvustamatus kaks lava, millel tegutsevad Mina ja Miski, kusjuures Miski osaks on olla pidevalt eeriide taga. Siit ka õudustemeistri Hitchcocki seos.

Freudist film paljuski ka tõukub?

Freud on, jah, selle telg, see tema ego, superego ja id. Sellest id’ist tulenevalt ma kahe põhilise tungiga mängingi. Thanatos ja Eros. Surma- ja elutung.

Muide, kuidas Freud vuntsikeerutamist tõlgendaks?

Eks ta tõlgendaks seda kui karvade duaalset oraal- ja ninaseksi.

Chris Robinson lõpetab oma Eesti animatsiooniloo raamatu intriigiga – tõdeb, et meie animafilmi krüptiline absurd on muutunud kergesti etteaimatavaks ja igavaks. Olete nõus või pareerite?

Olen päri. On täiesti loomulik, et noored püüavad olla oma mõtetega professori meele järele, siis on pärast stuudiumi lihtsam lendutõus. Kurvem on see, kui oma tee jääbki leidmata. Kahjuks sõuavad selles kiiluvees ka mõned juba elukogemusega loojad. Rohkem isepäisust ja oma leidmist, paluks.

«Taevalaul» peaks eelneva intriigi kolinaga ümber lükkama. Film pulbitseb «krüptilisest» sürreaalsusest, vaataja aju «suitseb» konstantselt, on võimast visuaali, mastaapi ja lennukust, tegevus jõuab otsaga kosmosesse välja. Samas võtab see teos ilusasti kokku inimese eksistentsi mõjutavad tungid, aga ka sellesama eksistentsi mõtte enese, millest me terve elu mööda rühime – selle lihtsusele vaatamata.

Mulle meeldivad sellised kunstiteosed, mis ei koosne ainult lihtlausetest. Mulle meeldib, kui kunstiteosed ei avaneks kohe. Ja ega üks tõsine teos vist päris lõpuni seda kunagi teegi. Kõige vähem tahan ma ise midagi üle seletada. Ja ma olen väga halb rääkija ka.

Siiski, kui mõtelda taevalaulu enda kujundi peale, mida võiks vaatajale, kes pelgab «krüptilisust» ja freudismi, julgustavaks saatesõnaks ütelda?

Igavene pikk uni tuleb niikuinii!

Julgeks filmi monumentaalseks nimetada, ja mitte ainult keerukate, pidevalt vahetuvate võtteplatside ja dekoratsioonide tõttu – ka selles mõttes, et väntasite seda kokku kolm aastat.

Kaks ja pool, kui täpne olla.

On see rekord?

Nukufilmi stuudios küll. Teine põhjus on kindlasti pikkus. Leppisime kokku, et teen pooletunnise, juhtus aga see, mis ikka loomingus juhtub. Asi hakkas kasvama. Sellest tekkis tohutu konflikt. Ma saan muidugi aru ka – ega see stuudiole kuigi meeldiv ei ole, kui kõik arvestused on tehtud pooletunnist filmi silmas pidades, välja tuleb aga 45-minutiline. Pärast leppisime siiski enam-vähem ära.

Olen nõus, et teinekord tuleb kompromisse teha, teisalt – kui sa loojana liiga palju kompromisse teed, oled sa kadunud looja, sind ei ole enam olemas. Nüüd ma tahangi inimestele silma vaadata ja küsida, kas risk õigustas ennast.

Kaks ja pool aastat – see on terve igavik. Mitu sekundit animatsiooni võiks see päevas teha?

Kui on ikka keerukas episood, siis keskeltläbi neli sekundit päevas.

Neli sekundit?

Nojah, sekundis on 24 kaadrit ja nukke liigutatakse kaader kaadri haaval.   

Käsitsitöö?

Suures osas küll.

Kirjeldage palun mõnd iseäranis keerukat episoodi.

Näiteks kuumehe episood. Teda mängib Hitchcock. Ta  teeb lastele teatrit. Selle taustal on samaväärne õudus. Vaataja ei tea päris täpselt, mille pärast lapsed karjuvad, Hitchcocki või lava taga toimuva pärast. Sealt liigub läbi üks sajajalgne toru. See on ju praegu tundlik teema, need torud – olgu siis veealused või maapealsed –, mis võiksid hoobilt meie keskkonna hävitada.

Tekkis küsimus, mis materjalist võiks olla see ökoloogiline jälg, mis torust maha jääb. Miks mitte tõrv? Jah, see hangub kiiresti, aga jätab ka läikleva ja reljeefse pinna. Ükski värv ei suuda seda asendada, pealegi oleks see võlts. Ega midagi – kunst nõuab ohvreid.

Lülitasime tuletõrjealarmid välja, pigistasime ninad kinni ja panime katlad tulele. Aken oli lahti, assistent jooksis kogu aeg kopsikuga katelde ja võtteplatsi vahet – seisma jääda ei tohi, muidu hangub ära –, mina animeerisin tõrva ning Marilii Toome ja Andres Tenusaar teisi tegelasi. See oli vähemalt 12-tunnine võte. Kogu maja oli ärevil.

Ja mitu sekundit siit lõpuks sisse jäi?

Kümmekond sekundit.

Miks meenutab peategelane, postiljon Rain näitleja Rain Tolki, Sigmund Freud Jaan Ruusi ja ühel nukul on Andres Maimiku nägu ja tegu?

Olen neid sümpaatseid inimesi pikka aega jälginud ja nad on minu tegelaste loogilised superegod.

Kas ma eksin, kui nimetan «Taevalaulu» väga isiklikuks filmiks?

Ei eksi. Eks siit kuma läbi, et kui inimene saab vanemaks ja on üksjagu siin ilmas kulgenud, hakkab ta paratamatult minevikku kiikama. Kas tahtlikult või mitte. Teinekord teeb ta seda ka teadvustamata. Filmis on tegelikult palju episoode, mis on pärit minu lapsepõlvest. Mõistagi läbi kunstikeele.

On see kokkuvõte?

Ei-ei-ei! Kui võimalus antaks, ütleks hea meelega teinekordki.

«Taevalaul» on ka PÖFFi ametlik lõpufilm ja hakkab alates 6. detsembrist jooksma Tallinna kinos Artis

Mati Kütt

•    Sündis 5. aprillil 1947 Tallinnas. Lõpetas Viljandi 1. keskkooli. Õppis Tallinna Tehnikaülikooli energeetikateaduskonnas. 1974–1995 töötas joonisfilmi stuudios. 1995. aastast on vabakutseline kunstnik ja animafilmilavastaja

•    Olulisemaid filme: «Labürint» (1989), «Sprott võtmas päikest» (1992), «Plekkmäe Liidi» (1995), «Põrandaalune» (1997), «Nööbi odüsseia» (2002) ja «Une Instituut» (2006)

•    Auhindu: rohkelt

•    Näitusi: alates 1975. aastast ligemale 20 isikunäitust; osalenud rohkem kui 40 karikatuurikonkursil ja ühisnäitusel