Andres Mustonen (57) naasis äsja menukalt Euroopa-tuurilt, täna on ta juba Venemaal, kus juhatab lähinädalail suuri orkestreid selle maa mainekaimais saalides ning enne jõule jõuab veel Brasiilia-turneele. Õigupoolest käib tal kogu aeg turnee ning Euroopat ei nimeta ta enam ammu välismaaks.
Hortus Musicuse juht ja üle Euroopa tunnustatud ja nõutud interpreet Mustonen kinnitab, et ka välismaal ulatuvad temani Eesti skandaalid ja intriigid. ERSO peadirigendi Neeme Järvi avaldused võimu aadressil mõistis Mustonen eilses Postimehes hukka. «Ma ei kujuta ette poliitikat, mis elab solvamiste ja solvumiste peal,» kommenteeris ta ERSO ja kultuuriministri tüli ka intervjuus.
Vahepeal Eestis veedetud päevil jõudis ta juhatada sama ERSOt gruusia helilooja Gija Kancheli 75. sünnipäeva galakontserdil. Oli põhjust astuda läbi Hortus Musicuse majast Tallinnas Lühikese jala puusaosas.
Eelmisel kuul juhatasite Tallinna filharmoonikuid ühes maailma tuntuimas hallis Viini Musikvereinis, ning sealtpeale ei saanud te vist järjekordselt tükil ajal Eestis jalga maha?
Pärast Viini on mu kavas olnud Juri Bashmeti festival Minskis, Gija Kancheli juubelifestival Gruusias, siis osalesin Saksamaal vene heliloojale Sofia Gubaidulinale Alexander Menni auhinna üleandmisel – see on vene ja saksa kultuuri sild, seda on antud ka Gorbatšovile, Ahmatovale. Sealt läksin esimest korda Serbia filharmoonikuid juhatama, ma olin täiesti pahv nende tasemest, nad on ometi sõdade tõttu vahepeal raskeid aegu üle elanud, ja ma lubasin neile, et koostöö jätkub.
Ja siis Londoni LIFEMi festival 1.–7. novembrini. Peale teie oli seal oma kava ka Gavin Bryarsil.
Jah, meie Hortusega mängisime Pärti, Kanchelit, Silvestrovi ja muud ja festival oli sel aastal pühendatud kolme maailmanimega helilooja 75. sünnipäevale: Arvo Pärt, Terry Riley ja Gija Kancheli. Ja neist Riley andis seal ka ise kontserdi. (Koos tablatronica guru Talvin Singhiga; Eestit esindas festivalil veel folkansambel Svjata Vatra – VV.) Minu maailmavaatega läheb see festival hästi kokku, seal ei ole piire: maailmamuusika, eksperimentaalmuusika, uus muusika, klassika, folk.
See kõik on näide sellest, et oleme Euroopa kultuuris ja mitte kuskil eksootikas. Mulle on ette heidetud, et ma ei esinda piisavalt Eestit, ei esita võõrsil alati eesti teoseid, aga see on teema nende jaoks, kes käivad harva väljas, mina olen kogu aeg välismaal ja ma kuulun Euroopa kultuuri. Propagandaga ei saavuta midagi, ei pea vägisi igale poole toppima seda «oma». Lugusid, mis ei sobi konteksti.
Teil ei ole vaja tõestada, et olete Eestist?
Kui dirigent – isegi kui me nimesid ei nimeta, kõik saavad aru, kellest ma räägin – korrutab pidevalt, et viime eestlased maailma, viime maailma, siis ma ju teen seda kogu aeg: viin meie orkestreid välja. Võib-olla ma lihtsalt ei räägi nii palju sellest Eesti esindamisest. Me kuulume Euroopasse, see on niigi selge.
Kolmapäevast olete juba Venemaal.
Peterburi ja Moskva, ma käin igal aastal nendes kahes metropolis, seal on üks parimaid publikuid maailmas, ning orkestrid, mida ma juhatan, on maailma eliit: Moskva filharmoonikud, Peterburi filharmoonikud, seekord esinen Novaja Rossijaga, kavas on Mahleri viies, Wagner.
Kõik on päevapealt paigas.
Tunnipealt isegi. Valin ikkagi asjad, mis mind huvitavad. Mõnikord saab midagi vahele võtta, käin kiiresti ära Leedus – hea öelda «kiiresti» muidugi –, kus tuleb ettekandele Mozarti «Reekviem» leedu kooriga ja riikliku orkestriga, kes väga palusid, et ma viiks neid stilistiliselt edasi. Aga minu jaoks ei ole see mingi tõmblemine, kõik on üks riik, see riik on Euroopa, ja välismaa on Aasia ja Ameerika, sest sinna tuleb kaua minna.
Adrenaliin on kõrgel?
Nagu armastuses ei tohi olla väsimist, nii ka muusikas. See ei tohi olla «töö». Mina ei käi tööl. Ma pole kunagi tööl käinud. On inimesi, kes tahavad piiritletud töögraafikut. Aga mul ei ole seetõttu ka laupäevi-pühapäevi ja päevad ei lõpe õhtul ära. Minu poeg on juba suur ja mul on lapselapsed, aga viimased viisteist aastat ma ei ole saanud pereelu elada. Aga praegu mul on see võimalik.
Lapselapsi ikka näete?
Jaa, ikka, aga see ei ole nii nagu minu lapsepõlves, kus vanavanemad olid kogu aeg ligidal. Ma olen jälle muudele asjadele ligidal.
Kas selline mustlaselu...
See ei ole mustlaselu.
Ma ei tahtnud halvasti öelda, aga ikkagi kohvrite otsas, kas selline asi ei väsita füüsiliselt?
Lennujaamades passimine on kõige tüütum, aga seda teavad kõik. Väsitab tegelikult negatiivsus ja konfliktsus. Millegipärast ma tajun välismaal neid asju eriti teravalt, nagu see ERSO ja kultuuriministeeriumi tüli. Kui see elab solvamiste ja solvumiste peal, kuidas sellise emotsiooniga maailmas üldse saab elada? See ei ole poliitika, ma ei kujuta ette sellist poliitikat. See koormab. Kunstimaailm on küll ääretult konkursitihe, aga sa pead otsima positiivseid kontakte. Inimene peab olema vaba, loov ja õnnelik.
Õnneks muusika annab tervist ja jõudu, ilma mingite rohtudeta. Õnnestunud proovi käigus võib isegi nohust lahti saada. Sest kui energia lükkab su kiiremini käima, siis lähevad ka tõved rutem välja.
Kuidas on see võimalik, et lähete uude kohta, pole orkestrit enne näinud ja juba võõrastele jälle hääl sisse?
See on juba esimeste akordidega näha, kas see säde lööb välja. Muidu jääb reategevuseks. Aga mul ei ole kunagi aega puudu jäänud. Olen proove pigem ära jätnud.
Ei ole mõtet väsitada?
Absoluutselt, see läheb rutiiniks muidu.
Te ju suures osas teete klassikuid. Aga see ei ole mingi portreesilitamine, vaid te ikka puhute uue elu sisse nendele suurmeestele.
Ma olen juba ammu loobunud sõnadest «autentsus» või «ajastutruu». Möödunud aja muusika interpreteerimisel on mõte ainult siis, kui ta harmoneerub kaasajaga. See asi tuleb välja tuua. Mina olen kohutavalt suur biitlite austaja, ja miks ma kuulan neid – sest selles muusikas on tohutu side renessansiga: puhtad harmooniad, selged meloodiad. Ja kui biitlid said inspiratsiooni renessansist, siis on järelikult ka vastupidine protsess olemas. Muusika peegeldub jälle tagasi.
Ja tänapäevane muusika ning rokkmuusika on äärmiselt oluline nähtus. Kes muusikutest seda eitab, see ei taju üldse kogu muusika kulgu. Või tal on ühekülgne haridus. Rokk kuulub meie kultuuri ja selles on erakordselt kõrgeid saavutusi.
Aga Pink Floydi kohta on olnud sada umbluubändi, ahvijaid.
Täpselt! Mittemidagiütlevat muusikat on olnud kõigil aegadel, romantilisel ajastul oli igas linnas sada heliloojat, aga kui me loeme tänapäeval sõrmede peal üles… Väga tähtis on mõista kultuuride ja ajastute seoseid: keegi ei ole kellegi vastane. Kuigi stiilid nagu rokk džäss, on tekkinud eitamise pealt. Aga kui see impulss on möödas...
... haagitakse nad ketti.
Jah! Minu jaoks on üks probleem: kui lõhuti ära harmooniline süsteem, siis kadus side eluga.
Avangard jääb kaugeks?
Jah. Õnneks on tänapäeval meeletult häid heliloojaid: Kancheli, Penderecki, Silvestrov, Tüür, Kneifel... Nemad ei lõhu, vaid loovad.
Teavad minevikku, aga mõtlevad tulevikule?
Jah, see ongi kaasaegsus. Mida sügavam juur, seda kõrgem on ka loovus.
Tulemas on Brasiilia-tuur.
Sao Paulo ja Recipe festivalid. Kokku kuus kontserti New Wiener Classical Ensemble’iga. Jõuluks tagasi, ja järgmine aasta on muidugi täiesti kreisi, aga ma ei tea, kas ma hakkan juba neid asju rääkima, ehk mainiks Iisraeli-tuuri.