Nagu mis tahes rahva, nii toetub ka eestlase või soomlase arusaam iseendast suurelt osalt sellele, millist maalikunsti, kirjandust, muusikat ja arhitektuuri oleme loonud. Kultuur peegeldab meie ettekujutust endast. Rahvuslik portree kujuneb meie endi loodud narratiivist. Lugu on vaimujõud, see mõjutab empaatiaga või antipaatiaga kuulajat väljaspool meid, kuid ennekõike meid endid ja meie usaldust iseenda vastu.
Neid mõtteid mõtlesin siis, kui valmistusin minema näitusele «Eesti värvid – 150 aastat eesti maalikunsti Enn Kunila kollektsioonist». Tegin kodutööd ja uurisin, mida sellest näitusest on kirjutatud. Mu tähelepanu keskendus kahele artiklile ajalehest Sirp (28.10.2010).
Populaarne soome kunstikriitik ja ENSV-nostalgik Otso Kantokorpi esitas küsimuse «Ega Eesti värvid ehk pisut liiga tuhmid ole?» ning heitis näitusele ette poliitilist natsionalismi ja halli keskpärasust, millest soomlastest eesti kunsti sõbrad pole huvitatud, sest Kumus on nähtud paremat.
Teine artikkel, Reet Varblase «Kunstikogumise võim», tõdes küll: ««Eesti värvide» näituse avamine oli (ja sellega seotuna ka näitus ise on) vaieldamatult positiivne sündmus, mille taga seisab Eesti kontekstis uut tüüpi ärimees – ärimees kui kultuurisaadik. Eesti riigi maine kujundamise seisukohalt on see suurepärane ettevõtmine.»
Kuid tähelepanelik lugeja (olen tegelenud ka aastaid neurolingvistilise psühholoogiaga) märkab, et eesti kunstikriitikuna paneb Varblane oma analüüsi justkui soome kunstikriitiku artikli tõttu kahtluse all. Ta muutub ebalevaks seal, kus Kantokorpi heidab ette ning jääb tunne, et ta tahab etteheitjaga sama meelt olles tema heakskiitu teenida ja hülgab sümboolselt kunstnikud ja nende kunsti.
Kantokorpi hinnangul on näitus keskpärane ja ta küsib, miks Ado Vabbelt on väljas vaid kolm tagasihoidlikku tööd. Varblane kinnitab seda nagu kaja, kiites küll alguses Ado Vabbet, Tiit Pääsukest, kuid justkui oma meeldimusi alahinnates lisab, et «selles (vähemalt näitusel eksponeeritud valiku järgi) pole ühtegi tööd, milleta ei saaks teha eesti kunsti klassikast huvitavat näitust».
«Eesti värvide» näitust külastanuna ning mitme soomlasega, kunstisõpradest diplomaatideni, mõtteid vahetanud, võin kinnitada, et näitusel on koguni seitse Vabbe suurepärast tööd. Haruldaseks tegi neid veel see, et tööd olid valminud okupatsiooniajal, 1949. aastal sattus Vabbe stalinistide põlu alla, kuid maalis edasi. Tema vabast maailmast kaasavõetud Pariisi koolkonna vaim õhkub igast tööst, see vaim oligi tema vastupanu Nõukogude kriitikale.
Kantokorpi on ärritatud ka sellest, et Enn Kunila kasutab kataloogi eessõnas väljendit «traumaatiline ajalookogemus», viidates okupatsioonidele. Kantokorpi hüüatab oma tekstis, et oht on möödas ja et juba võiks liikuda edasi ja kujutava kunsti vestlus võiks käia hoopis teistel teemadel. Varblanegi lööb soome kolleegi teeside ees kahtlema ja küsib samuti nagu Kantokorpi, kas Kunila kogumik «Eesti värvid 150 aastat eesti maalikunsti» räägib ka midagi praegusele ajale olulist Eesti ühiskonnast? Või Soome ühiskonnast? Selle identiteedimitmekesisusest?»
Niisiis läksin nende kahe teksti põhjal näitusele, täis eelarvamust, kuid see võlus mind esimesest hetkest oma elegantsusega. Kus on see poliitiline natsionalism ja ühekülgsus ja igavus?! Soome konteksti arvestades: kas see oleks Kantokorpi hinnang ka Ateneumi soome klassika kogule?
Näituse kuraator Harry Liivrand ütleb kataloogi artiklis otse, et näitus esindab meie kunstis vaid üht arenguliini ja kunstikoguja valikuid, niisiis ei võigi see haarata ühe hetkega kogu eesti kunsti. Vastuse küsimusele, kas näitusel «Eesti värvid» on soomlastele midagi öelda, leiame aga endise Helsingi Taidehalli juhataja ja praeguse Helsingin Sanomate kunstikriitiku Timo Valjakka artiklist 18. oktoobri Helsingin Sanomates. Valjakka leiab, et kogu näitus on tähelepanuväärne kultuuritegu.
Ta näeb näitusel väljas olevates töödes eesti klassikalise kunsti tundlikku värvikoosluse ja figuratiivsuse väljendust, peale rahvuslikkuse ka euroopalikku kosmopoliitsust. Jääb vaid imestada, kust on pärit see negatiivne ülereageerimine ja lahmimine – kas soomlaste endisest stalinistlikust vasakpoolsusest või lihtsalt ärapanemise vajadusest.
Näitus
«Eesti värvid – 150 aastat eesti maalikunsti Enn Kunila kollektsioonist» Helsingi Taidehallis, lahti kuni 24. novembrini.