Eestlane armastab teatrit. Eesti Teatri Agentuuri teatristatistika andmeil oli 2009. aastal 28 etendusasutuse (alates Estoniast ja lõpetades Tuuleveski teatriga) repertuaaris 401 lavastust, neist 153 esietendus just 2009. aastal ning keskmiselt anti päevas 13 etendust, kusjuures ühel päeval käis teatris 2400 inimest. See pole sugugi paha!
Valusalt torkab silma aga publiku vähenemine – kui 2007. aastal käidi teatrites 1 022 076 korda ja 2008. aastal 983 145 korda, siis 2009. aastal vaid 873 802 korda. Lõppeva aasta kohta andmeid veel pole, kuid teatrirahva juttude alusel võib järeldada, et publik on veelgi vähenenud.
Laupäevases Postimehe AKs küsis Eesti Teatri Agentuuri juht Ott Karulin, millist teatrit Eesti üldse vajab. Tema meelest on just praegu õige aeg aru pidada – jõuliselt tõstab pead vabakutseliste ja vabatruppide teatripõlvkond, kes ei soovi end teostada suurte teatrimajade raamides. Nad tahavad pakkuda publikule alternatiivsemaid ja eksperimentaalsemaid lavastusi, kuid teatavasti on eestlasi vähe ja ka raha on vähe, seetõttu ei suuda me kõikide ambitsioone rahaliselt toetada.
Aga mis alustel tuleb teha valik? Kas senine tegevustoetuste süsteem on õige? Need küsimused on muutumas aina tulisemaks.
Nõustun väitega, et Eestis on liialt palju ühesugust teatrit. Seega võiksid teatrid publikuarvu tagaajamise asemel hoopiski keskenduda mitmekülgsema teatripildi loomisele. Aga siin on vastuolu riigi seatud ülesandega – riik toetab teatritetegevust teatri omandivormist sõltumata, eesmärgiga hoida teatrikülastuste koguarv vähemalt 1,1 miljoni külastuse tasemel aastas ja keskmist piletihinda mitte üle ühe protsendi riigi keskmisest palgast. Mitmekülgsest pildist pole riigi seatud eesmärkides sõnagi juttu.
Ja mida ootab publik? Üks osa teatrirahvast arvab, et teater peaks tegelema praeguste probleemidega, teine osa aga usub, et publik ootab lavalt argimuredest erinevat reaalsust.
Eesti Draamateatri juubelile pühendatud konverentsil nentis Peeter Raudsepp, et suhtumise «olgu see teater missugune, peaasi, et on olemas eesti teater» levimine on ohtlik, sest nii muutub teatritegemine karistamatuks. Just see karistamatuse tunne on teatrites levimas. Liialt palju jõuab publikuni keskpäraseid ja mitte kuidagi ja mitte kedagi puudutavaid lavastusi. Samas saab ühiskonnas laiemat kõlapinda leidvaid lavastusi üles lugeda ühe käe sõrmedel.
Mul ei jää muud üle kui nõustuda Ott Karuliniga, kes laupäevases AKs tunnistas, et kui praegu ei mõelda tulevikule, kaotab teater aina enam oma sotsiaalset rolli ja tulekul on väga järsk kukkumine.