Edgar Savisaar naudib Andres Puustusmaa filme

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Filmiauhindade eelõhtu ja vastuvõtt Mustpeade majas: Wim Wenders ja Edgar Savisaar.
Filmiauhindade eelõhtu ja vastuvõtt Mustpeade majas: Wim Wenders ja Edgar Savisaar. Foto: Jelena Rudi

Neljapäeva õhtul Euroopa Filmiauhindade jagamise puhul korraldatud vastuvõtul Mustpeade majas heitis Tallinna linnapea Edgar Savisaar valgust oma suhtumisele filmikunsti.


«Kui eestlastest rääkida, siis minule Puustusmaa filmid väga meeldivad. Ka need, mis ta Venemaal tegi, see film Puškinist, «1814»,» rääkis Savisaar. «Natuke pikk ja veniv ta võib-olla on, aga kui ma hiljem selle peale tagasi mõtlesin, siis leidsid, et võib-olla pidigi nii olema, kui sa tahtsid sellesse asja süüvida ja kaasa elada.»

Lõppenud PÖFFI filmiprogrammi pole meer ajanappuse tõttu kuigi sageli külastada saanud. «Paar päeva tagasi vaatasin Kosmose kinos ühte taanlaste dokumentaalfilmi sellest, kuidas Taani noored mehed olid Afganistanis. Nende poolne tõlgendus sealsest olukorrast ja sõjast oli huvitav.» Linnapea pidas silmas Janus Metzi dokumentaalfilmi «Armadillo», mis auhinnati Cannes’ festivalil Grand Prix de la Semaine de la Critique’iga. Savisaar tunnistas, et üldiselt jõuab ta kinno väga harva, aga püüab end selles osas parandada.

Rohkem võimalusi filmikusti nautimiseks on oma kodus. «Mul on kodus hästi suur filmoteek, videosid ja DVDsid, kuskil 1980 aastatest peale hakkasin ma neid koguma. Palju ma neid vaatas, see on iseküsimus. Muidugi aega ei ole,» jutustas linnapea.

«Mul on suhteliselt normaalne telekas, millega saab väga hästi vaadata, mind rahuldab see täiesti. Vaatan nii kunstilisi kui dokumentaalfilme, aga eks see oleneb filmist. Hea dokumentaal on kindlasti parem, kui nõrk kunstiline film,» arutles Savisaar. «Tegelikult on filme, kus hästi žanrivahet ei teegi. Näiteks seesama Taani film, millest ma rääkisin: ta oli puhas dokumentaal, aga samal ajal oli seal ka kunstilise filmi elemente: tehtud mitme kaameraga ja väga oskuslikult lõigatud. Ma ei usu, et need noored poisid nii sirge seljaga kõiki neid jutte rääksid, ma arvan, et ühtteist oli ka ette valmistatud.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles