Kaks jõulufilmi hoobiga

Tiit Tuumalu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Kaader filmist

Kus on rehepapi-film?

«Kaotatud kaup ehk Jaht jõuluvanadele»

Režissöör Jalmari Helander
Soome 2010
Alates 6. detsembrist Tallinna kinos Sõprus


Lausa kadedaks teeb, kui saagikalt soome film viimasel ajal oma riigi rahvuslikku suurkuju – jõuluvana – lüpsab. «Jõululugu», kodumaise filmiajaloo kõige laiema rahvusvahelise levikuga linateos, mille on enesele ostnud rohkem kui 120 riiki, pole oma Soome kinoringi veel lõpetanudki – erandlikult neljandat jõulu järjest –, kui juba alustab maailmaturneed «Kaotatud kaup ehk Jaht jõuluvanadele», esimeste peatustega Suurbritannias, USAs ja Austraalias.

Ent mitte ainult saagikus ei ole see, mis kõnelema paneb. Lüpstava kvaliteet ikka ka. Eelkõige originaalne vaatenurk, mis põlistab omamütoloogiat jõuluvanast kui millestki lahutamatult Soome juurde kuuluvast. Nii selgitab südamlik lastefilm «Jõululugu» veenvalt, et jõuluvana on puhastverd soome poiss, kes kaotas lapsena isa ja ema ning kord aastas külakorda kasuperesid vahetades hakkas neid saladuslike kingitustega tänama.

Sedasama, kuid teisel viisil, teeb ka «Kaotatud kaup ehk Jaht jõuluvanadele» – Kolumatsi-lugude laadist tõukuv õuduskomöödia, kus vaprad soome mehed – peamiselt küll üks julge poiss – sajandeid tagasi lapsi hirmutanud, aga ahelatest valla pääsenud saami jõulukollid ära taltsutavad ja jõuluvanadena ümber maailma kinke laiali kandma lähetavad. Võluv on siin eelkõige see, kui ootamatu ja üllatava nurga alt üldtuntud kuju päritolu avatakse.

Justnagu ­E. T. A. Hoffmannil, kelle tõlgenduses laste silma uneliiva puistavast sõbralikust uneliivamehest ehk Une-Matist puhas kurjuse kehastus sai – see, kes sõnakuulmatutel silmi välja kratsib. Ehk on idee võluvamgi kui film ise, mis lõpuks pisut tüütuks osutub. Millega võiksime vastata meie? Olemegi seda juba teinud – paremat jõuluvana kui Peeter Jakobi Soomest ju ei leitud. Küll on kahju, et «Rehepapp» omal ajal filmiks jäi väntamata – ja maailma saatmata!

Jõulufilm igaks aastaajaks

«Jõuluks koju»

Režissöör Bent Hamer
Norra 2010
Alates 10. detsembrist Tallinna kinos Artis

Selliseid jõulufilme vaataks ka muul ajal kui jõulude ajal. Nii nagu venelaste «Saatuse irooniat ehk Hüva leili», mis käib küll aastavahetuse kohta. Seitse aastat tagasi jättis Bent Hamer kustumatu jälje oma «Köögilugudega» – retrolise tragikomöödiaga, mis pani filmi sisse ühe veidra sõjajärgse eksperimendi, vähendamaks mehaaniliselt köögis askeldamisele kuluvat aega ja energiat.

Kõlama jäi inimliku kontakti vajadus, mida ei suuda asendada tehniline progress. «Jõuluks koju» pole nii särav. Arvestada tasuks aga seda, et Hameri keskmine on mõne teise jaoks loomingu tipp. Tegu on mosaiikfilmiga, kus ühe õhtu, jõuluõhtu jooksul ristub osaliselt Norra väikelinna elanike ja sinna sattunute tee.

Tegelaste galerii on kirev, hulkurist Kosovo sõjapõgenikeni välja. On neid, kes tähistavad oma esimesi jõule, ja neid, kes viimaseid. Ka psühholoogiline portree pole ühtne, Hamer ei lase ennast siin stampi suruda. Küll kannustab kõiki soov olla jõuluõhtul kodus, päriselt kodus. Armastada ise ja olla armastatud. Igatahes mitte üksi. Nagu ikka Hameril, käivad huumor ja kurbus käsikäes.
 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles