Lavastaja: Vincent Kesteloot
Eesti näitlejad: Robert Annus, Tarvo Krall, Marko Matvere, Ines Aru, Väino Laes, Marek Sadam, Ilona Sillamaa, Kristiine Truu, Kristi Aule jt.
Prantsusmaa/Belgia 2016
Eesti kinodes alates 19. veebruarist
Hoiatus: «Robinson Crusoe» on joonistatud ajaraisk
22. veebruar 2016, 12:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kinno minnes ei ole mul enam ammu mingeid illusioone, et tuntud raamatu põhjal tehtud lastefilm ka tegelikult süžeest kinni peab. Aga et ühe raamatuga saab nii vabalt ümber käia nagu Daniel Defoe «Robinson Crusoega», tuli üllatusena ja see ei olnud meeldiv üllatus.
Lugesin raamatut küll aastate eest, aga peale peategelase nime ei ole raamatust küll midagi alles jäänud. Isegi Reede-nimelisest pärismaalasest on saanud Teisipäev ja tegu on hoopis papagoiga. Teada-tuntud süžee asendamine vaba fantaasialennuga on aga seekord päädinud läbikukkumisega.
Ma olen alati imestanud, miks tulevad vanemad lastega kinno või teatrisse ja hakkavad siis hämaras saalis nutitelefonis surfama. Tunnistan ausalt, et seekord käis sama mõte ka minu peast rohkem kui üks kord läbi. 90 pikka minutit möödusid pingsalt mõeldes, milleks see kõik. Ühel hetkel hakkas filmitegijatest kahju, sest eks nad püüdsid ka asju põnevaks ajada ja nalja teha. Aga lihtsalt ei tulnud välja.
Esimene naerupahvak kostis saalis, kui film oli kestnud 50 minutit (vaatasin ekstra kella), ja see jäi ka enam-vähem ainsaks. Nuttu oli, tõsi küll, kuulda ka juba varem ja paar kohta olid kuueaastase tütre jaoks liiga hirmsad. Kaklus- ja tulevärgistseenid ei tekitanud saalis ka suuremat elevust, kuigi lapsed on teada-tuntud selle poolest, et ei jäta kaasa elades midagi enda teada.
Nagu tänapäeva animatsioonile kombeks, flirtisid tegijad ka täiskasvanutega, pikkides neile filmi arvukaid vihjeid, millest nii mõnedki on tänapäeval aktuaalsed. Näiteks et palavalt igatsetud uus maailm ei pruugigi olla nii hea, kui eemal olles tundub. Või kui end hea elu peal rasva süüa, siis on kriisi raske üle elada, aga need vihjed ei kõnetanud. Pikemalt jäin ma juurdlema vaid selle üle, kas negatiivsetest kangelastest kassipaari suhe kvalifitseerub naiste vaimseks ja füüsiliseks vägivallatsemiseks alla surutud meessoo üle või on see pigem tänapäeva multifilmides laialt kasutatav girl power’i näide.
Filmi lõppedes ütles minu selja taga istunud algklassijuntsu, et kõige enam meeldis talle see onn, mis ehitati puu otsa ning ta tahab endale ka sellise teha. Minu lapsele meeldis aga see, et Robinson Crusoe jäi ikkagi sellele saarele elama. Eks näita need hinnangud, kui hästi olid filmitegijad tegelaskujusid tegutsema pannes oma sihtgruppi tabanud.
Kindlasti ei sobi see film tõelistele Robinson Crusoe fännidele ega kiisupiltide jagajatele. Küll võib see meeldida neile, kes kassirajakaid vihkavad. Ilmselt võiks see sobida ka kärtsu ja mürtsu armastavatele poistele, kuid neid meie seansile ei sattunud.
Arvestades laste aina vähenevat lugemust, võib eeldada, et peale kasvab põlvkond, kelle teada Robinson Crusoe kakleb kassirajakatega. Vaevalt, et selline asjade käik oleks väärinud kohta Karl Marxi «Kapitalis». Aga, uued ajad, uued kombed.