Väikelinnakinod annavad «Klassikokkutulekule» kõvasti hoogu

FOTO: Allikad: Forum Distribution, Postimees

Hullumaja, ütleb Märjamaa kino Helk staažikas mehaanik Hans Veimann rõõmsalt. Viis korda on ta juba Märjamaal «Klassikokkutulekut» näidanud – iga kord puupüsti täis saalile.

«Telefon on punane, muudkui küsitakse, kas lisaseansse tuleb ja kas pileteid on,» lausub juba aastakümneid ihu ja hingega oma ametit pidanud mees.

Märjamaal ei käi kinos ainult kohalik rahvas, kohale sõidetakse isegi Raplast, kus ei ole n-ö päris kino  suure ekraani, pehmete toolide, korraliku helisüsteemi ja mis peamine, digitaalse projektoriga, mis võimaldab näidata kõiki olulisi filme samal ajal kui Tallinnas. Ka prilli- ehk 3D-filme.

Just Märjamaa on üks neist kinodest, mis sai kohaliku valla ja Eesti Kultuurkapitali abiga eelmisel aastal nüüdisaegse digiaparatuuri. Vahe on märgatav. Pärast selle hankimist on kinokülastatavus kasvanud kolm korda, oluliselt on laienenud ka filmide hulk, kerkides 55-lt 141-le.

Enamikku filmidest poleks ilma tänapäevase tehnoloogiata võimalik vaadatagi: muul kandjal kui DCP (Digital Cinema Package – üldtunnustatud digitaalse kinolevi standard) neid piraatluse kartuses enam ei levitata.

Rekordi oluline panus

Kokku tegutseb moodsaid digikinosid väljaspool Tallinna, Tartut, Pärnut ja Narvat 12: Lihulas, Põlvas, Jõgeval, Haapsalus, Märjamaal, Paides, Võrus, Valgas, Kuressaares, Kärdlas ja Jõhvis ning viimane – Tapa Kultuurikoja kino avati alles eelmisel nädalal.

Olulise panuse andsid need ka «Klassikokkutuleku» esimese nädalavahetuse vaatajarekordi sündi: 33 828 vaatajast 5512 ehk 16,3 protsenti tuli just neist kohtadest. See on väga hea tulemus, arvestades väikest seansside hulka. Paides näiteks käis seda vaatamas 1100 (3 seanssi), Võrus 941 (4 seanssi) ja Jõgeval 336 (1 seanss) inimest.

«Klassikokkutulek» tuli välja 34 kohas korraga. Soomega ei anna seda võrrelda: seal linastuvad löökfilmid kuni 140 ekraanil, digiteeritud ekraanide hulk ulatub kolmesajani, mis asuvad rohkem kui sajas linnas. See on hoolikalt läbi mõeldud kultuuri- ja regionaalpoliitika tulemus.

Ka Eesti 34 kino on rekord, rohkem pole neid pärast Eesti iseseisvuse taastamist veel olnud, ka sõjafilmi «1944» puhul mitte, mida avanädalavahetusel linastati 23 paigas.

Tõsi, siia kuuluvad ka nn kinopunktid ehk kohad, kus filme näidatakse vaese mehe digikino ehk Blu-ray vahendusel. Viimane on HD-kodukino silmas pidades välja töötatud formaat, mida kasutatakse olude sunnil siis, kui DCPd ei ole.

«Klassikokkutuleku» esimese nädalavahetuse puhul oli selliseid kohti 15 – näiteks Tsirguliina rahvamaja, Elgi kinopesa, Vändra kultuurimaja kino, Vara kogukonnakeskus, Laimjala kinokoda , kus filmi käis vaatamas kokku 1932 inimest, mis moodustab 5,7 protsenti külastustest.

«Teeme seda üksnes vastutuleku korras – inimeste palvetest lähtuvalt,» ütles filmi levitava firma Forum Distribution levitusjuht Siim Rohtla. Samas ei pea ta Blu-ray levi jätkusuutlikuks kinoformaadiks. ««Klassikokkutuleku» näide tõestab ilmekalt, kui kasulik on väikelinnakinole DCP-tehnika sisseseadmine,» ütles ta.

Ent igal asjal on hind. Neli eurot piletiraha kasseeritakse «Klassikokkutuleku» puhul sisse nii Blu-ray kinopunktis kui ka väikelinna digikinos, kuhu on investeeritud kümneid tuhandeid eurosid. «Minu meelest on see natuke ebaõiglane,» ütleb ka Märjamaa kinomehaanik Veimann.

Blu-ray’l vahendab filmi Kinobuss, mille juht Mikk Rand näeb kindlat kohta ka sellisel levitamise viisil – just väiksemates paikades, kuhu pole mõtet kallist aparatuuri muretseda. «Kino on eelkõige sotsiaalne filmi koosvaatamine – seda on vaja! Ja Blu-ray on parem kui üldse mitte midagi,» ütleb ta.

Kokku kuulub Kinobussi võrgustikku paarsada filminäitamise kohta, aktiivsemaid on neist 70.

Ranna sõnul peaks riik ja kohalik omavalitsus hoolitsema selle eest, et digikino oleks igas linnas või vallas või piirkonnas, kus elab 5000–6000 inimest. «See on hädavajalik. Aga meie kultuuripoliitika kiidab ikka (suve)teatrit ja elab 19. sajandis,» ütleb ta.

Ainuüksi linnadest, kus digikino ei ole, ületavad selle piiri näiteks Kohtla-Järve, Viljandi, Sillamäe, Keila, Türi, Rapla, Elva. Piiri peale jääb Põltsamaa.

Eestisse 32 digikino?

2012. aastal kaardistas toonane kultuuriministeeriumi nõunik Edith Sepp väljaspool suuremaid linnu tegutsevad väikekinod ja kinopunktid, tuues välja kümmekond kohta, peamiselt maakonnakeskused, kuhu oleks tarvilik muretseda nüüdisaegne aparatuur esmajoones. Praeguseks on kõik need ja mõni veel lisakski digiteeritud.

Toonane nimekiri sisaldas 32 kinopunkti, kus oli säilinud filminäitamine 35-millimeetrise projektoriga, olemas publik ja eestvedaja – enamik neist ka võimalikud digikino tegutsemise kohad.  

Ühtlasi kirjutati Eesti audiovisuaalsektori uude riigiabiluppa klausel, mille järgi võib kinotehnika muretsemist toetada üldjuhul kuni 70 protsendi, väga väikestes kohtades asuvate kinode puhul ka kuni 95 protsendi ulatuses. Raha ei anta selle järgi vaid suurtesse kinokettidesse kuuluvatele kinodele, mis näitavad enamiku ajast kommertsfilme.

Seni on riik selliseid toetusi jaganud Eesti Kultuurkapitali kaudu. Näiteks äsja avatud Tapa Kultuurikoja kino puhul, mille aparatuur koos uue ekraaniga läks maksma 57 000 eurot, oli kultuurkapitali nõukogu ja audiovisuaalse sihtkapitali panus 34 700 eurot ja valla panus 15 000 eurot, Reformierakond toetas kino 7000 euroga.

Kuressaare Teatrikino puhul kujunes aparatuuri maksumuseks koos uue helitehnikaga 99 966 eurot, millest 50 692 eurot tuli kultuurkapitalilt ja 49 274 eurot Kuressaare linnalt.

Seesama riigiabiluba seab toetatud kinodele ka kohustuse: vähemalt 50 protsendi ulatuses tuleb näidata väärt- ja Euroopa filme. Kuidas selle täitmisega on, võib igaüks ise veenduda, kui sirvib internetis väikekinode kavu.

Õnneks käivad sinna sisse ka eesti filmid ja neid tuleb viimasel ajal järjest, näiteks jõuab järgmisel nädalal ekraanidele mängufilm «Perekonnavaled», mille seansse on Märjamaa kino välja kuulutanud juba viis. Rõõmustada võivad ka pisemad vaatajad: suurimad eesti keelde dubleeritud löökfilmid tuuakse enamasti koju kätte ja enamik väikekinodest pakub ka kolmemõõtmelist pilti.

Kõigepealt haldusreform

Kuidas väikekinode digiteerimisega edasi minna, õigemini kui kaugele sellega minna, kui tihe oleks optimaalne digikinode võrk, on edaspidi mõtlemise koht.

Kui kaugel Võrumaal asuv veidi üle tuhande elanikuga Varstu vald, kus on aktiivne kogukond, uhke kultuurimaja ja kinonäitamise traditsioon, tahaks samuti moodsat kino – seda plaani on kultuurimaja juht Anneli Mändmaa ka pidanud , siis kui otstarbekas selline investeering oleks? Nii valla kui ka riigi seisukohast? Või kui sama tahaks Mustvee? Ja Räpina?

Õnneks pole edasiminekut ennast keegi küsimärgi alla seadnud. Selle vajalikkust kinnitasid Postimehele jätkuvalt ka kultuuriministeeriumi kantsler Paavo Nõgene ja kultuurkapitali audiovisuaalse sihtkapitali esimees Heilika Pikkov. Riikliku toetusprogrammi vajadust rõhutab ka ministeeriumi arengukava.

Eesti Filmi Instituudi juht Sepp ütleb, et kõigepealt tuleks ära oodata haldusreform ja omavahel kokku leppida, kes mille eest vastutab. «Äkki oleks otstarbekas luua võrgustik ja koordineerida väikekinosid ühest kohast? Nii oleks kergem filme levitada, näiteks teha üks server, kust kõik väikekinod saaksid filme alla laadida,» pakub ta.

Vastava ettepaneku – luua võrgustik, mis tegeleks tsentraliseeritult näiteks programmi koostamise, logistika ja turundusega ning peaks läbirääkimisi levitajatega  on teinud ka Eesti Kultuuri Koda.

INFOKAST

Kultuurkapitali toetus

Kultuurkapital on toetanud väikekohtade kinode digiteerimist

Tapa – 34 700 eurot

Lihula – 32 000

Põlva – 50 000

Jõgeva – 39 845

Haapsalu – 50 000

Rakvere - 38 490

Märjamaa – 37 436

Paide – 44 800

Võru – 40 000

Valga – 40 000

Kuressaare – 50 692

Hiiumaa (Kärdla) – 38 440

Allikas: Eesti Kultuurkapital

Tagasi üles