Maestro Eri Klas sõnas ja pildis

Täna öösel suri Eesti armastatud dirigent Eri Klas. Postimees avaldab fotosid läbi maestro elutee ja valitud tsitaate.

«Olen kukesammudega lähenenud maksimumile, mida dirigent üldse võib oma karjäärilt oodata. Pool sajandit on mu saatus olnud seotud Estoniaga, sellest kakskümmend aastat olen olnud seal peadirigent. Orkestreid olen juhatanud neljakümnes riigis ja kolmekümnes linnas – kollektsioon missugune!»

Oma karjääri tähthetkedeks pidas Klas Estonia teatri viimist esimest korda Rootsi 1960ndate lõpus. Kuue päeva sees esitatud repertuaar koosnes viiest teosest. «See oli toona Estonia kõrgaeg. Krumm, Kuusik, Kaal, Voites, Tammel, Palm, Maiste…» loetles Klas. Dirigendina nimetas ta aga oma tähthetkeks Berliini Filharmoonikute juhatamist, saalis istumas ta ema Anna Klas ja Herbert von Karajan.

2012. aastal astus Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Eri Klasi käe all lavale erilisel kontserdil – maestro pühendas ülesastumise oma ema, maineka pianisti ja pedagoogi Anna Klasi (1912–1999) 100. sünniaastapäevale.

«Kunstnik, kes elatub loomingust ja kelle elu möödub rahva silme all, ei lähe kunagi pensionile. Võib-olla on seal pilve piiril ka tore olla, aga sinna ei tohi kiirustada.

«Ema oli mu parim sõber ja samas ka tugev kriitik, keda usaldasin täielikult. Tunnen tänaseni temast puudust,» rääkis Klas. «Eks seetõttu olegi ka tänane kontsert justkui mingis mõttes aruanne ema ees.»

Eri Klasi sõnul suunas ema teda küll klaveriõpingute manu, kuid teda tõmbas pigem jalgpallimuru. «Tõsist muusikat küll kuulasin, aga pigem meelitasid sport ja kerge muusika. Kuni sain töökoha sümfooniaorkestri löökpillirühmas ja hakkasin nii rohkem tõsise muusikaga tegelema.»

Muusikakooli kõrval jätkas Klas ka viiulimängu, mis tal aga oma sõnul kuigi hästi välja ei kukkunud. «Piinasin sellega ema ja naabruses suvitavat David Oistrahhi, kes ükskord emale ütles – sel poisil on hea mälu, teil Eestis head koorid, ehk saab temast dirigent,» meenutas maestro oma «muusikalist ristiisa».

Oma suurimatest eeskujudest on Klas nimetanud oma ema ja Neeme Järvit. «Minu iidol on olnud aga Georg Ots,» ütles Klas.

Eri Klas oli helilooja Arvo Pärdi sõber. Klas uskus, et Pärdilt on palju õppida. «Temalt on vaja õppida olema siiras, aus, sõbralik huumorimees ja soe inimene. Inimlik soojus on see, mis temast õhkub, ka tema muusikast. Tema on ainuke geenius, keda ma tunnen,» tunnistas Arvo Pärdi sõber ja teekaaslane.

«Mulle ei meeldi oma põhimõtete reeturid, kes tegutsevad odava populaarsuse nimel. Mulle ei meeldi ebaausad inimesed,» on Klas öelnud.

Klas tundis rõõmu Eesti kultuuri edusammudest, kuid leidis, et Eestis on vaja väga palju teha. «Meie areng on olnud tohutult kiire,» märkis Klas. «Kui keegi küsib, kas me niisugust Eestit tahtsime, siis ma vastan nõnda: kui me pole saavutanud päris seda, millest unistasime, siis oleme ise süüdi ja selle põhjuseks on olnud võidujooks ja kadedus, üksteisele kaigaste kodaratesse loopimine ja teistele ärategemine. Püüame Eestit hoida.»

«Tahaksin teha minust sõltuva, et Eestis taastuks usalduslik õhkkond,» tunnistas Klas, «tahaksin öelda, et valitsemine on rahva teenimine, ja seejuures omakasupüüdmatu, isegi alandlik teenimine. Valitseda, see on demokraatlikus riigis usaldatud privileeg. Privileeg, mis tuleb täita rahva heaolule ja turvalisusele mõtlemise ning tegutsemisega.»

Poksi kohta oli maestrol oma teooria: «Kergejõustikus võib jooksja väsides hakata aeglasemalt jooksma; kui oled maadleja, sokutad varba mati pealt ära ja pead uuesti peale minema – aga poksis on neli nööri ja sealt sa välja ei saa, kas lööd sina või lüüakse sind!» Klas ütles, et temas on poksijakarakter alati olnud ja sellega tegeles ta siis, kui tahtis muusikast eemal olla.

«Iga kontsert on nagu viimane võitlus, annad seal kõik endast ära. Keegi ei unista ju väsinud ja tülpinud muusikust. Sina oled see, kes paneb inimeste silmad särama ja südamed põksuma. Tegelikult on kohutavalt suur õnn pakkuda inimestele seda rõõmu.»

«Hull on siis, kui sind enam ei vajata. Kui ainult istud ja vaatad, kuidas puulehed värvi muudavad.»

«Ma ei ole kunagi sõbrustanud väga tarkade inimestega, sest ma ise olen rumalam. Minu sõprade ring on väga kirju, aga tavaline inimene on mulle palju lähedasem.»

«Mind panevad imestama kibestunud noored inimesed. Neid tuleks kuidagi aidata sellele rajale, kus on elurõõm ja entusiasm. Vara vananevaid kibestunud inimesi tuleks ravida.»

«Inimene peab leidma igas sombuseski ilmas valgust ja sära. Iga uus päev on ju sünnipäev, nii rääkis mu ema – alustad seda ju taas õnneliku inimesena.»

«Minu käest on küsitud, mis muusikat ma kõige rohkem armastan. Ma armastan merekohinat ja metsamühinat. Sealt ammutan igavest ja jäävat energiat.»

«Veedan igal aastal ühe nädala Hiiumaal ühe ammuse kalurist sõbra juures õuehütis. See on parem igasugusest viietärnihotellist. Oma suvekodu pole mulle vaja.»

(Naerdes.) «Dirigendilt küsitakse tihti, et mis pilli mina ise mängiksin, ja mina olen tihti vastanud, et mina mängin pillimeeste närvidel!»

«Kunstnik, kes elatub loomingust ja kelle elu möödub rahva silme all, ei lähe kunagi pensionile. Võib-olla on seal pilve piiril ka tore olla, aga sinna ei tohi kiirustada.»

«Väga tähtis on, et inimesed on leidnud eneses perekesksuse. Ma ei ütle, et olen elu jooksul ringi rändava isa asetäitjana siin eeskujuks olnud. Aga tunnetega ei maksa tagasihoidlik olla. Üksteist tuleb hoida. Kõige valusamad on hingevalud. Nendele on rohtu leida vägagi raske.» 

«Olen armastanud läbi armastuse,» tõdes Klas. Armuda ja olla armunud ellu – see oli tema usutunnistus.