Ivo Linna: tegutsemislust andis Eri Klasile elujõudu

Eri Klas ja Nelli Drelli maal

FOTO: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

Eri Klasi tundsin 1970. aastast alates, kuid mäletasin teda juba varasemast ajast, mil ta kvartetiga Kuressaares esinemas käis.

Meil sattus olema mitmeid koosesinemisi ja viimane neist, just täna mõtlesin sellele tagasi, toimus 14. novembril, kui Lennusadamas peeti rahvusvahelist poksimatshi Robert Heleniuse ja Denis Bahhtovi vahel. Eri Klas ja Uno Loop olid mõlemad üritusel aukülalistena karikaid jagamas ning tänu Eri Klasi väsimatusele laulsime seal kolmekesi laulu „Rohelised niidud”. Arvestades nende härrade vanust kõlas see haruldaselt hästi, mul oli ikka selle peale nutt kurgus.

Möödunud sügisel-talvel suhtlesime Eriga ikka üsna tihti- käisin tal mitu korda külas ja suvel tema käis mul Muhus külas. Minus tekitas suurt imetlust, kui palju energiat võib ühel haigel inimesel olla, sest tervis oli tal siis  juba nagu ta oli, kuid see tahe kogu aeg midagi teha oli ikka hämmastav. Mõtlesin siis endamisi, et kui sul on ikka tervis vilets, siis pigem puhata, aga eks see tegutsemislust andiski talle elujõudu.

Eri Klas oli erakordselt terava taibuga inimene- ta võis rääkida väga hoogsalt oma lõbusaid noorpõlvelugusid, kui oli tal meie elu ja ümbritseva suhtes väga selge seisukoht, mida ta ka täiesti häbenematult välja ütles. Ta oskas ja julges seda teha terve elu ja mingit udutamist selle juures ei olnud. Sellist lugude jutustamise oskust nagu seda oli Klasil aga on erakordselt vähestel inimestel.

Teda iseloomustas suurepärane mälu ja oskus viia distants enda ja teiste vahel nullini. Ta oli ikka maailmamees ja meie tema kõrval ju väikesed tegijad, aga Eri Klas suutis ühe hetkega selgeks teha, et me oleme kõik ühed inimesed. Väga soe ja sõbralik.

Ma olen alati mõelnud ja imestanud, et vaatamata meie rahva väiksusele sünnib meie sekka mingisugusel imetabasel moel ka nii suuri poegi-tütreid nagu seda oli Eri Klas.

Tagasi üles