Kui filmi peategelane on nimekas laulja, kelle laulud on tuntud ja kanduvad üle kümnendite, saab öelda, et vaatame muusikafilmi. Artise kino mugavasse istmesse sukeldu silme ees laotub ekraanil prantsuse tähtlaulja Serge Gainsbourgi elu. Kõlavad katked tema lauludest.
Mõned neist, nagu 1960ndate pulbitsevatel lõpuaastatel valminud «Je t’aime... moi non plus», on tuttavad peaaegu igaühele, kes elab praeguses popmuusikast küllastunud maailmas.
Kultusliku kuulsusega prantsuse staari portreteeritakse filmis tagasihoidliku pelglikkuse ja iseka ambitsioonikuse vahel kahestunud tüübina, kellest üksnes pärast võitlust iseenda ja oma varjuga saab lõpuks paljude ihaldusobjekt, geenius-laulja.
Suurem kui Jacko
Esialgu näib vaatajale, et filmi autorid on armudraamade ja elulooseikade vahel püüdnud jälile saada ja tallegi näidata neid helide maagia sähvatusi, mis kõigepealt läidavad säraküünlana muusiku ja seejärel valdavad kuulajat.
Et selline tugev side, lähedalt puudutav isiklik kontakt võib mõne poplaulukese kaudu tekkida, teab arvatavasti igaüks. Viisikatked uuristavad pähe kodu, mõni tekstikatke saab saatjaks läbi elu, inimene kasvab laulu kõlaviivudega nii kokku, et selle eemaldamine temast sandistaks ta emotsionaalselt.
Mingil seletamatuna tunduval moel popmuusika seda suudab. Muusikaäri küünilistest manipuleerimisnõksudest hoolimata. Ning Serge Gainsbourg oli üks niisugustest laululoojatest, kellel korduvalt õnnestus oma lauludega käia üle selle piiri.
Seepärast on kohatu esitada küsimust, miks just temast tehti film, mis kunstilises mõttes üritab küündida kõrgemale tüüpilisest poptähtede kuulsust ekspluateerivast filmimudelist – müüditruust eluloojutustusest, mille sihtgrupiks on plaadiostude kaudu oma truudust juba tõestanud publik.
Kui selle juures mingi probleem ongi, siis kaasneb see asjaoluga, et globaalne popmuusika on angloameerika pidu ja «üks prantslane» seal oma prantsuskeelsete lauludega nagu hämaras saalinurgas õnnelike nägudega lõbutsejaid piidlev nohik.
Julm, aga nii see kipub tunduma isegi meile, kes me ise seesugusest pillerkaarist veelgi kaugemal asume ja pelgalt tarbijatena selles mängus osaleme.
Vahe on selles, et film Serge Gainsbourgist jookseb pisikese saaliga kunstfilmide kinokeses ja tagasihoidlikult. Aga kui ükskord peaks linastuma Michael Jacksoni popmuusika-elust tehtud ekraaniteos, siis teate ju küll, millise lärmakusega see kajastub. Kuigi sisulises mõttes on Gainsbourg selgelt suurem kui Jacko.
Seks ja muusika
Tagantjärele on mul seepärast veidi kahju, et meeldivalt prantslaslik Gainsbourgi-film takerdub pärast paljulubavat algust lõpuks klišeedesse, mis kuuluvad enamiku popikoonidest tehtud linateoste juurde.
Faktitruuduse järgimine ja tuntud eluseikade kujutamine on muusikutest loo pajatamise juures lõks, mis tõmbab tähelepanu eemale magnetist – muusikast –, mille pärast Serge Gainsbourgi ja paljusid teisi lauljaid aastakümneid pärast nende surma teatakse ja austatakse.
Kuigi on magusalt erootiline ja visuaalselt kütkestav vaadata, kuidas Juliette, Brigitte ja Jane (Greco, Bardot ja Birkin) Serge Gainsbourgi elu ja voodit glamuurselt võluva naeratusega läbivad ja sinna jälgi jätavad, on need viivud praeguseni püsiva muusika taustal udusule kaaluga.
«Serge Gainsbourg. Huligaani armastus» on film, mida ma ise teist korda ei vaataks, kuid esimese tutvuse soovitan kõigil, kes pole muusika suhtes ükskõiksed, kindlasti läbi teha.
Uus film kinolevis
«Serge Gainsbourg – huligaani armastus»
Stsenarist ja režissöör Joann Sfar
Nimiosas Eric Elmosnino
Prantsusmaa 2010
Alates tänasest Tallinna kinos Artis ja Tartu kinos Cinamon