Kultuurisoovitused

Viljandi – see on peaaegu nagu San Francisco
Paavo Matsini intervjuu

Eesti autorite eelmisel aastal ilmunud proosateostest kõige säravama kirjutas Paavo Matsin – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital kuulutas «Gogoli disko» aastaauhinna vääriliseks.

«Mind inspireeris Viljandi linn, mis tavaliselt on vanema kesklinna osas pea alati inimtühi. Ka uued hipilikud lõbustuskohad, näiteks väga populaarne ööbaar Romaan, ühe algtõuke sain aga unustatud Viljandi juudi kalmistut külastades, selle asukohta ei tea isegi paljud viljandlased,» selgitab Viljandimaal elav Paavo Matsin, kuidas valmis auhinnatud toes. 

«Gogoli disko» peategelaseks ongi Viljandi linn, aga mitte sugugi selline linn, mida me praegu teame ja tunneme, sest Matsin on eestlased linnast minema saatnud, võimul on taas Vene tsaar ning romaani tegelasedki kannavad vene nimesid.

«Paavo Matsini elik Paša Matšinovi «Gogoli disko» on underground – maagiline paralleelreaalsus alternatiivajaloost. Just nimelt paralleelreaalsus ja mitte ulmekas, sest autor ei tea enda sõnul ulmekatest mitte mõhkugi.» Nii kirjutab Postimehes ilmunud romaani arvustuses Margus Haav ning jätkab: «Lehekülgede kohal hõljub mõnus laisk sidrunitee-tatrapliinide-hapukoorelõhnaline vene vaimu atmosfäär. Lõhnab ka viiruki ja väävli järele.»

Paavo Matsin tunnistabki, et barokklaua taga kirjutamise ajal kuulab ta üht prantsuse raadiojaama ja põletab viirukit. Kirjutamisrutiini aga Matsinil endal sõnul pole, sest ta naudib kirjutamist ja ka romaani kavandamist.

Palju õnne, just teie kirjutasite eelmisel aastal kõige parema raamatu! Kuidas te kavatsete seda tähistada?

Panen ilmselt soni pähe ja lähen mõnele külapeole Võru- või Viljandimaal, võtan paar napsi ning mõne kohaliku kaunitari tantsima.

Te olete hinnatud kirjanduskriitik: kui peaksite oma romaani hindama, siis mida te «Gogoli diskos» esile tooksite?

Enda asja on päris võimatu hinnata. Mu parim oskus on ehk mingi teatava ebahariliku atmosfääri loomine. Naudin seda, kui saan mingi kummalise õhustiku teose jooksul välja arendada. Eelmises romaanis «Sinine kaardivägi» oli selleks Riia linn, «Gogoli diskos» aga oli selleks imaginaarne slaavilik Viljandi.

Mis teile endale eelmise aasta raamatutest silma jäi?

Olavi Ruitlase «Vee peal», Joanna Ellmanni erakordselt morbiidne ja väga coolʼi kujundusega luulekogu «Sulgunud ruum» (kirjastus ;paranoia), aga ka kas või äsjaloetud Jerry Hopkinsi ja Danny Sugermani Jim Morrisoni elulugu. Häid asju ilmub ikka päris palju.

Panna ühte patta venelased ja Viljandi  see on üsna intrigeeriv. Kui palju siin on lugejate teadliku õrritamist?

No eks ikka. Aga ma arvan, et Vene võimu mingil kujul tagasituleku teema on ehk rohkematelgi eestlastel kuskil kuklas salaja olemas. Mulle realism huvi ei paku, küll aga võib kirjandus alati müstiliselt kõnetada lugejat, kes on selleks valmis.

Mis teid on raamatu tagasisides, kriitikute või lugejate hinnangus üllatanud ja miks?

Üldiselt sain haruldaselt palju head tagasisidet. Seda ka inimestelt, kes pole ammu Viljandis, kus raamatu tegevus toimub, käinudki. Ma arvan, et slaavi teema on eestlaste kollektiivses alateadvuses vägagi võimsalt olemas.

Intervjuus Sakalale ütlesite, et kuna Viljandist pole väga palju kirjutatud ning sel linnal võiks olla mõni selline teos, siis valisitegi tegevuspaigaks Viljandi. Viljandlased on öelnud, et nemad tunnevad oma linna romaanis ära, ent minule näib, et tegevuse võiks üle kanda X-linna ja lugemismõnu ei väheneks sugugi, sest oluline on teie tekstis hoopis inimeste soov uskuda midagi või kedagi, olgu selleks kas või surnuist üles tõusnud Gogol. Kui oluline on teile ikkagi see, et tegevus toimub Viljandis, ja miks?

Viljandi on ilus linn ja ma võrdleksin teda praegu San Franciscoga: siin on palju noort rahvast, üliõpilasi, muusikuid, igasugu hipisid ja veidrikke. Tallinn tundub väsinud, Tartu on väga oma poosides kinni. Eesti uus mõte tulebki ehk kuskilt sellisest Viljandist, ma arvan. Just siin on praegu sellist uuendavat ja raskesti defineeritavat värsket energiat, tehakse powerʼiga muusikat ning muud.

Te olete romaanis taastanud Venemaa tsaarivõimu, EV 100 pidustused on möödas, seega on lugeja tulevikus, Eestist on üle käinud suur sõda, eestlased on surnud või mujale küüditatud,  Viljandis helgivad päikeses kuldsed kuplid, kerkivad uuselamud, sõita saab trammi ja metrooga, samas elatakse kommunaalkorterites, palju on migrante. Ei ole see tulevik, millest eestlased unistavad. Miks pakkus teile kirjanikuna huvi just sellise tulevikuga mängimine?

Nojah, ma arvan, et sellise stsenaariumi peale mõtlevad ehk vägagi paljud inimesed, kes mingeid rahvusvahelisi sündmusi jälgivad. Krimmi ülevõtmine ju ka alles oli. Viljandi kesklinn on nii inimtühi, et tsaariaegsete imposantsete hoonete uhked aknad vaatavad tänapäeval siin täitsa tühjadele tänavatele. Nii ei olnud väga raske ette kujutada seda, mis toimub «Gogoli diskos»: tuleb palju uusasukaid idast, midagi ehitatakse juurde, midagi lastakse laguneda, pannakse sõitma metroo, ehitatakse juurde õigeusu kirikuid jne.

Miks ikkagi just tsaarivõim ja Venemaa?

Einoh, päris lõbus oleks ilmselt olnud ka selline raamat, kus Eesti oleks vallutanud lätlased või soomlased. Soomlased, muide, kolivadki üha enam vist Viljandisse elama, ja eelistavad muidugi just vanalinna kivi- ja juugendmaju. Loodetavasti jääb «Gogoli diskos» esitatud stsenaarium ikka sama fantastiliseks kui Armin Kõomäe raamatus «Lui Vutoon» Tallinnaga juhtunud sündmused. Aga olgem ausad, praegu on õhus natuke sellist 1939. aasta hõngu...

Samas on «Gogoli disko» ootamatult lõbus, loed ja muigad. Kas kirjutamine pani ka teid muigama?

Jah, ikka naersin kirjutades. Oli huvitav fantaseerida, milline võiks tuleviku-Viljandi välja näha ja mis inimesed siin võiksid ringi sehkendada. Peale sellise slaavi substraadi on raamatus mu arust veidi ka natuke sellist juudilik-odessalikku õhustikku, mis on olemuslikult ka kõige raskematel aegadel olnud lõbus.

«Gogoli disko» tegelastel on konkreetsed prototüübid. Mis ajast ja kust pärinevad ning millised on teie kokkupuuted nende inimestega? 

Olen vene undeground-kultuuri suur austaja, eriti meeldib mulle Arkadi Severni, kes tegelikult minu hinnangul oli oluliselt huvitavam laulja kui näiteks tema kaasaegne, palju tuntum Võssotski. Arkadi laule teadis illegaalsete lindistuste kaudu kogu Venemaa, teda kuulati parteiladvikust kuni kurjategijate maailmani, kuigi ta nägu ei teadnud eriti keegi.

Olen väga suur Arkadi Severni talendi austaja – see mees oli ürgne ööbik. Ta oli tavaliseks eluks ja abieluks kõlbmatu, elas ja põles ning kaalus surres nii vähe nagu väike laps, ka oli ta lõpuks kodutu. Mul on tuttavaid Venemaal ja ma hoian ikka jõudumööda kätt pulsil, oskan ka vene keelt

«Gogoli diskos» ärkab surnuist Gogol ise. Mida Gogol kirjanikuna teile tähendab?

Gogol on üks huvitavamaid vene kirjanikke. Köitvad on nii tema looming kui ka salapärane isik. Kõik isikusse puutuv, mis raamatus on, vastab tõele: Gogol tegi saiast kuulikesi, segas veini veega, kartis elavalt matmist jne. Minu arust on Gogol ka täiesti arvestatav õuduskirjanik. Gogoli «Vii» nõukogudeaegne ekraniseering lendavate kirstude ja võigaste kollidega avaldas mulle küll omal ajal hirmutavat mõju.

Peeter Helme on «Gogoli disko» tegelasi iseloomustanud koondnimetusega «blatnoi-intelligents», ja nagu Janika Läänemets Sirbis ilmunud arvustuses nentis, neil pole vahet, kes parasjagu võimul, niikaua kui neil oma äranägemise järgi toimetada lastakse. Raamatust on aru saada, et te tunnete  vägagi hästi blatnoi-kultuuri.

Vene kultuuris on blatnoi-maailmal nii oluline roll, et kes seda põlgab, ei saa vene kultuurist ju üldse aru. Segastel aegadel haaravad tugevad ja jõulised allmaailma isiksused ikka võimu enda kätte, nii on ka «Gogoli disko» imaginaarses Viljandis. Mul olid nendes küsimustes head nõuandjad, aga ma ei tahaks, jah, kõiki allikaid siinkohal paljastada.

«Gogoli disko» on fantaasia, värvikate tegelaste muinasjutt. Kuid kas oli mõni koht, mida kirjutades te tundsite, et kuramus, sellised arengud polegi võimatud?

No vaadake, mis juhtus Krimmis. Jälgisin Krimmi sündmusi vägagi tähelepanelikult. Veetsin kunagi nooruses ühe terve suve koos oma ema ja isaga Jaltas puhates. Jalta oli oluliselt läänelikum oma suurte valgete kruiisilaevadega sadamas ja uhkete bulvaritega kui Eesti. Tänavatel võis osta kärudest ekleere ja muid kooke, degusteerida võis veine nagu kuskil Euroopas. Kogu see maailm läks hetkega nüüd kuskile musta auku.

«Gogoli diskos» elavad venelased ja eestlased üsnagi erinevates maailmades. Kas teie arvates on integratsioon võimalik?

Õpetasin kunagi EBSis inglise keeles vene õpilasi, ega nad eestlastega minu arust ikka väga ei integreerunud, kuigi olid vägagi töökad ja sümpaatsed. Mul on väga häid venelastest tuttavaid, astun nendega küll kogu aeg probleemitult dialoogi, eks iga inimene ikka ise peab ka suhtlema.

Kui palju te Viljandis venelasi teate-tunnete?

No siin neid väga kuulda-näha ikkagi ei ole. Linn on pigem ikka eesti pensionäride raudses haardes.

Mis järgmiseks? Millist lugu lugejatel teilt oodata on?

Olen pööranud pilgu Lõuna-Eesti poole, sinna, kus sõidetakse praegu mudas BMW džiipidega ja arutatakse köögilaua taga, milline eeter on kõige parem: kas Vene, Läti või Norra oma. Mulle tundub, et seal on jõudu ja värvikaid karaktereid, palju lugusid ja hullust. Materjali tundub olevat, Võrus on näiteks baar nimega Taevas ja pidu pannakse kohas nimega Põrgu – tundub päris skisoidne-dantelik-šarmantne.

ELULOOLIST

Paavo Matsin

Paavo Matsin (sündinud 1970) on eesti õppejõud ja kirjanduskriitik.

Ta on õppinud Tallinna Pedagoogikaülikoolis, Eesti Humanitaarinstituudis ja EELK Usuteaduse Instituudis.

Matsinilt on ilmunud romaanid «Doktor Schwarz», «Sinine kaardivägi» ja «Gogoli disko», poeem «Carolus Ernestus Baer» ning lasteraamat «Väike Viiul ja kassimaffia».

KIRJANDUSPREEMIATE LAUREAADID

Ilukirjanduslik proosa:

Paavo Matsin, «Gogoli disko»

Luule:

Vahur Afanasjev, «Tünsamäe tigu»

Esseistika:

Anne Lange, «Tõlkimine omas ajas»

Näitekirjandus:

Urmas Lennuk, «Ükskord Eestimaal»

Vabaauhind:

Margus Ott, «Vägi» ja «Filosoofilised esseed»

Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde:

Lauri Eesmaa – Péter Nádasi «Mälestuste raamat», tõlge ungari keelest

Ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde:

Hannu Oittinen – Tiit Aleksejevi romaani «Kindel linn», Rein Raua romaani «Rekonstruktsioon» ja Asko Künnapi luulekogu «Su ööd on loetud» tõlked soome keelde

Laste- ja noorsookirjandus:

Piret Raud, «Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist»

Artikliauhind:

Vello Paatsi, Kristi Paatsi, «Jaan Jõgever tsensori ja inimesena» (Akadeemia 2015/12 ja 2016/1)

Venekeelsete autorite kirjandusauhind:

Andrei Ivanov, «Исповедь лунатика»/«Kuutõbise pihtimus» ja Nil Nerlin, «Лунный круг : [семь романов]»/«Kuu ring: seitse romaani»

Tagasi üles