Psühhedeelne meloodilisus kannab eemale, tuues kaasa pehme unenäolisuse. Metalriffide ja hardcore kõla äratab üles, täites saali karmi rajususega. Elektrooniline lisa on aga tihti see, mis loob musikaalse terviklikkuse. TMW viimasel päeva paremusviisikus on elektroonilise muusika lihviga cybercore, psühhedeelsed rock’n’roll helid, eksperimentaalsus, mida on raske kategoriseerida ja sume indie elektroonika.
Cybercore
Verised ninad. Crowd surf. Circle pit. Õnnestunud metalkontsert ei saa mööduda ilma rajususeta. Психея (Psychea)on cybercore- punt Peterburist. 1996. aastast teguteval bändil on 6 täispikka stuudioalbumit ning märkimisväärne esinemispagas. Teiste hulgas on lava jagatud Korni ja Rammsteiniga.
Психея stiil on nu-metalile omaselt eksperimenteeriv. Mängitakse instumentaalmuusika ja meloodilise alternatiivrocki elementidega, kaotamata hardcore’i teravust. Психея mõjub kui underground electocore, omades tugevat sarnasust elektrooniliste post-hardcore bändidega nagu Sky Eats Airplane või Enter Shikari. Samas on Психея tasakaalustatum.
Психея liigub ajaga kaasas, ent 2000ndatel vene muusikmaastikul alguse saanud cybercore- liikumise elemendid on loomingus endiselt säilinud. Venekeelne vokaal, hardcore- ja metalmüra ning kohatine technobiit teevad bändist suurepärase näite cybercore’i skeenest.
Eksperimentaalne müra
Sturle Dagsland on eksperimentaalne elektrooniline noise-duo Norrast. Vendade Sturle ja Sjur Dagslandi lavaline kooslus hüpleb hullumeelsuse ja staatilise rahu vahepeal. Selgushetked vahelduvad maanilise šoki ja peksleva pöörasusega. Mõlemad taovad instrumentenäiliselt kontrollimatu jõu, isegi vihaga.
Sisse seatud esinemisnurk ise mõjub kui pööningutuba, tänavalt leitud kulinate paradiis. Poolik rula. Naelad. Purunenud istrumendid.Ühel jalas villased sokid, teine kui paljasjalgne Norra metsik mäevaim.Sturle Dagsland mängib vokaaliga liikudes heliredelil kõrgetest nootidest müramuusikalike helideni. Meloodilistel viivudel on tunda folgilikku hõlgu, õrnust, isegi haldjalikkust. Mõtteisse kerkib Norra mägine reaalsus. Ojad. Ürgsus. Puutumata loodus. Samas ei ole nende muusika sulnis ega helge. Läbi kumav spirituaalsus on sünge, paaniline, kriiskav.
Pikad selged vokaalid ja rahulik kitarrimäng asenduvad kiirelt maniakaalse kaosega, mida ilmestab Sturle Dagslandi immiteeritud sõge pilk, mis mõõdab ümbritsevat kiskjaliku täpsusega. Duos on ekspressiivsust, seikluslikkust, ürgsust ja vabanemist, mis vahel mõjub hirmutavalt. Sturle karjub, hüppab, toob kuuldavale kriiskavaid helisid. Sjuris on samuti hingestatust, muusikasse sisse elamist, ent ta püsib läbivalt madalal profiilil, stabiilsemana. Kummaline ja meeldejääv vendade kombo, kellesarnast on raske leida.
Psühhedeelne indie
2008. aastal alguse saanud Garbonitas Bosistas on indielik psühhedeelse rocki nelik Vilniusest. Bändis on 60ndate rock’n’roll kõla, eksperimentaalse indie elemente ja mängulisust. Kõige enam iseloomustab kooslust positiivne lavaline sünergia ja lihtne, puhas rõõm. Stiililt sarnaneb Leedu grupp paljuski USA indie-bändidele nagu Fleet Foxes, Grizzly Bear või Local Natives.
Indie- rocki puhul kipub alati esile tulema teatav lõkketule ja rannaliiva vibe. Ka Garbonitas Bosistas pole suvistest meeleoludest vaba. Psühhedeelsed võnked ja eksperimentaalsus kaaluvad indieliku naiivsuse siiski üles. Pundis on teatav sügavus, julgus katsetada ja vokaaliga mängida, mistõttu on tegu ka ühe tugevaima indie live-esinemisega selleeastases TMW valikus.
2010. aastast tegutsev ja eelmisel aastal kolmanda albumi üllitanud Soome psühhedeelne rockbänd Death Hawks seob klassikalise rocki elemendid spirituaalse kõlaga. Bändis on teatav ebamaisus ja hallutsinogeensus. Samas ei ole Death Hawks kosmose-rock. Pigem on tegu festivalibändiga, millest õhkub 60ndate positiivne energia. Kaleidoskoopiline värvidemaailm. Lõunauinak murul, sooja päikese all. Suplus magusas unenäomaailmas, hommikusse veerenud öö väsimus pehmelt tuikamas. Tõelinetrippy hippie-rock.
Tume indie elektroonika
New-Yorgi elektroonikaduo Tempers põimib digitaalsed rütmid sumedasse tumedusse, luues süngeid, grungeliku energiaga technopalasid. Eelmise aasta oktoobris debüütalbumi üllitanud koosluses on tunda garaažibändi hingust. Eddie Cooper’i 90ndatele omane stoned look annab eriti selgelt edasi duo underground loomust. Baari punases valgusvihus meenuvad motellid. Teel viibimine. Lõputu otsimine. Hommikukohvi vesternliku välimusega tanklates.
Tempers paneb kaasa õõtsuma, olles samas väga kaugel techno reivist. Omavahel kohtuvad meloodiline melanhoolsus, suikuv unisus ja hägune sära. Duo loomingus on kummitavust, mis imab endasse, lastes täielikult muusikasse vajuda. Lummav psühhedeelse elektroonika duo, kes sobib maa-aluste baaride hubasesse hämarusse ja mõjub unenäoliselt, kandes mõtte seikluslikele radadele.