Päikesepoiss Niinemets idukomöödias

Tõnis Niinemets tiirutab püstijalakomöödiaga "Ämbrisse astumise ajastu" mööda Eestit kuni 9. maini.

FOTO: Korraldaja

Tõnis Niinemetsa ühemehemehe-etenduse «Ambrisse astumise ajastu» liigitab korraldaja Point start-up komöödiaks. Ehk siis idukomöödia.

  • «Ämbrisse astumise ajastu», Tõnis Niinemets, Point teater
  • Etendused 4.-27. aprillini Eesti linnades

Idee kohaselt peaks see tähendama midagi värsket ja enneolematut. Niinemets on ühemehenalja laval tõesti värske tegija, aga žanrit ta eriti ei uuenda. Ikka seesama stand-up, üks mees laval publikule oma juttu rääkimas. Ise kirjutas, ise lavastas, ise esineb.

Tervelt 16 etendusest koosnev tuur algab esietendusega Niinemetsa sünnilinnas Rakveres, kusjuures Viljandis, Pärnus ja Tartus loodetakse välja müüa lausa kaks saalitäit. Eeldatavasti ostavad neid pileteid inimesed, kes Niinemetsaga tuttavad tema telerollide vahendusel, viimati Kanal 2 «Suure komöödiaõhtu» kaudu. Ma ise olen teda armastama hakanud tänu rollidele Von Krahli teatris, viimasest ajast pööraselt lõbus paaž/teener/kannupoiss Mart Kolditsa lavastuses «Keegi ei räägi koeraga normaalselt» ja küüniline reklaamitegija Kertu Moppeli «Hipsteri surmas». Olen jõudnud isegi kahtlasevõitu eelarvamuseni, et lavastus ei saa olla läbinisti halb, kui Niinemets seal kaasa lööb.

Aga teatrilavastuses on Niinemetsal laval partnerid, kellele saab ta oma rolli peegeldada ning kes tema anarhilise energia vajadusel maha tõmbavad. «Ämbris» on ta laval üksi ja vist seetõttu ka hillitsetum. Kes jaksaks tund ja kakskümmend minutit sellises tempos tuld anda ja arvan ka, et publik ei peaks sellist kütet vastu. Närvid väsiksid ära.

Kirjutan seda juttu naljapäeval, 1. aprillil Keila kultuurikeskuses toimunud publikuproovi põhjal ja julgen anda piletiostusoovituse. Niinemets ei ürita laval iga hinna eest kildu rebida, et saalilt reaktsioon kätte saada. Selle jaoks minge  mõnele Meie Mehe või Peeter Oja üritusele, kus labane nali ja laval karjumine põhimenüüs. Niinemetsa nali on nüansirikkam, teinekord polegi päris nali, vaid lihtsalt vaimukas mõtisklus, mis laseb maailma asju uue nurga alt paista. Mulle see meeldib. Hästi õnnestus ka vahetu suhtlus publikuga.

Publikuproovi pealt otsustades pole lavastusele midagi ette heita ja see oli juba enne esietendust täiesti publikukõlbulik.  Väike improviseerimine käib selle žanri juurde, kõik ei pea sekundipealt mööda nööri jooksma, nagu Lenini juubelikontsert Kremli kongresside palees. Ainult see tsinkplekist ämber, mille Niinemets pealkirja illustreerimiseks tüki lõpus lavale tiris, oli liiga näpuga silma surkimine.

Tagasi üles