Cannes'i avalöök, 69. korda!

Jaak Lõhmus
, filmiajakirjanik, Tallinn-Cannes
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avafilmi «Kohvikuseltskond» režissöör Woody Allen ootab avatseremoonia algust.
Avafilmi «Kohvikuseltskond» režissöör Woody Allen ootab avatseremoonia algust. Foto: AFP/SCANPIX

11. mai õhtul avab 69. Cannes'i rahvusvahelise filmifestivali Woody Alleni uus filmikomöödia «Kohvikuseltskond». Film linastub n-ö konkursiväliselt, mis tähendab, et 81. eluaastat käiv komöödiaklassik ei ole Prantsuse Rivierasse sõitnud auhinna pärast.

Allen on intellektuaalse romantilise komöödia meister, ja uus film, «Café Society», asetub samasse ritta. See viib meid rohkem kui kümnendi võrra vanemasse aega kui vendade Coenite «Ole tervitatud, Caesar», mis avas tänavuse Berliini filmifestivali.

«Caesari» jantlik ja unenäoline sündmustik kulges külma sõja aegses kuldses Hollywoodis, majanduse jaluletõusu ajal pärast II maailmasõda. Woody Allen viib oma filmi vaatajad koos tegelastega 1930. aastate keskpaiga Hollywoodi, suure depressiooni järel tuhast tõusvasse Ameerika stuudiofilmikunsti kuldaega, niisiis: the show must go on!

New Yorgi filmikoomik sattus esmakordselt Euroopa tähtsaimale filmipeole alles 2002. aastal, siis anti talle elutöö eest Palmioksade Palmioks. Pärast seda on mitmed meistri filmid, mis on muide olnud menukad ka Eestis, avanud Cannes'i festivali, nagu näiteks «Südaöö Pariisis» (2011).

Kui mitte karta sõna «filmikultuuripoliitika», siis seda tehakse Cannes'i päikese all ja pimedates kinosaalides 12 päeva järjest, ja Allen linateose valik avafilmiks mõistagi kriipsutab alla 120 aastat kestnud filmimeediumi jõulisust ja tähtsust tänases maailmas, muidugi mõista huumorit unustamata. Eesti filmiarmastajatele meelelahutust pakkuma jõuab see tükk kuuldavasti augustikuus.

Mis puutub filmilukku, siis tänavu saab elutööauhinna Jean-Pierre Léaud, Prantsuse nouvelle vague'i juhtiv ekraaninägu, kes oma esimese koolipoisirolli tegi 1959. aastal Cannes'is esilinastunud Francois Truffaut´ debüütfilmis «400 lööki». Aegade side, eks ole?

Aga ainuüksi võistluskavas osalevate filmiautorite nimekiri on muljetavaldav. 21 palmioksakandidaadi seas on enamasti siin varemgi vaibal käinud tegijad, ja mõni neist ka (isegi mitmekordne) peapreemia laureaat: Jean-Pierre ning Luc Dardenne, Pedro Almodovar, Ken Loach, Olivier Assayas, Jim Jarmusch, Cristian Mungiu, Bruno Dumont, kui nimetada ainult mõningaid nimesid. Cannes teeb alati panuse tippmängijatele.

Paralleelprogrammides on tuntud tegijaid, aga uute nimede protsent on märgatavam kui võistluskavas. «Erilise vaatenurga» programmi on jõudnud seekord ka üks soomlane, Juho Kuosmanen oma filmiga «Naeratav mees». Aga üldiselt näib seekord Skandinaaviamaade filmikunst maailma tähtsaimat filmifestivali mõnevõrra rohkem külmaks jätvat kui näiteks aastate eest Lars Von Trieri või Aki Kaurismäki nimede ja filmide pärast, ja mõlemad said toona ka väga olulist tunnustust.

Lars Von Trierilt on nüüdseks siiski kuuldavasti maha võetud disklaff kunagise, «Melanhoolia» linastuse järgse natsinalja pärast, mis ei tähenda, et ta ise seekord Rivierasse tuleks; Trier ei salli nimelt reisimist, lendamist kardab geniaalne taanlane lausa paaniliselt.

Filmikunsti ajaloolistele meistritöödele au andvas programmis «Cannes'i klassika» on tänavu taas palju huvitavat, neljapäeval annab selle kava avalöögi Miloš Forman ja tema 1989. aasta armuriukalik kostüümifilm «Valmont». Aga näidatakse uuelt ja uhkelt restaureeritud filme näiteks jaapanlaselt Kenji Mizoguchilt, brasiillaselt Glauber Rochalt, venelaselt Andrei Tarkovskilt, ungarlaselt Karoly Makkilt, prantslastelt Jean-Luc Godard'ilt ja Claude Lelouche'ilt.

Igal kevadel mõtlen neid selle kava vanu häid filme vaadates ikka ühele ja samale küsimusele: kas «Cannes'i klassika» programmi võiks millalgi jõuda ka Eesti film, kas või Kaljo Kiisa meistritöö «Hullumeelsus». Kes teab?

Aga paarikümne tuhande delegaadi hulgas on tänavu ka filmieestlasi, seekord rohkem kui poolsada. Töö käib. Filmiturul ja festivalil. Turuseanssidel saab tulevane levitaja tänavu kevadel valida kolme Eesti filmi vahel: Kadri Kõusaare «Ema», Triin Ruumeti «Päevad, mis ajasid segadusse» ning Toomas Hussari veel esilinastumata «Luuraja ja luuletaja». Kas ta valib enda jaoks välja ühe või võtab kõik kolm? Vaat see on küsimus, millele alles hakatakse vastust otsima. Cannes on selleks hea hakatus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles