R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Luulehetk – hetk luules

Rein Veidemann
, TLÜ emeriitprofessor / Postimees
Luulehetk – hetk luules
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Katrin Väli «Vahemaad»
Katrin Väli «Vahemaad» Foto: Raamat

Katrin Väli

Sest võimatu on eksida meil kahel

sel ainsal alal öö ja päeva vahel.

Aastad ja ööpäevad langevad, põgus laviin,

kohtumishetke, ja kogu elu on siin:

ülejäänd hetkes on surm, sügise varatark tuul,

viimase varjatud kriipsuni lõpetab lehed sel puul.

Puu upub uttu, kordub jälle kui uni,

üksainus, üksainus hetk taas on keskpäeva tulekuni.

Siis on aeg otsas. Hetk halab kõrgel mäel.

Aastad ja ööpäevad haihtuvad silmitul väel.

Ent taas ristub ööga päev ja aeg pääseb vabaks.

Kuni unustus kord otse märki tabab...

«Tema loomingus väljendub peenelt ja täpselt üks niisugune elu- ja maailmatunnetus, mis ise nii täpne ei olegi. Sellist olemasolemise viisi (nagu ka Väli luuleilma) on raske sõnul väljendada – kui seda hakata püüdma, libiseb see eest ära, saab teiseks, murdub, hajub. Katrin Välil on see õnnestunud sedavõrd, et võime tema luulet elust enesest aimata ja ära tunda, sest elu, nagu on öelnud Borges, ongi tehtud luulest.» Nõnda resümeerib oma arvustuse Katrin Väli (kod-n Hallas, s 1956) kümnendale luulekogule «Ktrn» (2013) kirjandusteadlane Rebekka Lotman (Looming 2013, nr 7). Katrin Väli luulekogu debüüt leidis aset 1978. aastal koos Doris Kareva, Katre Ligi ja Ene Mihkelsoniga. Nende ühisosaks on toonasele sumbunud ajavaimule reageeriv keeldumus, mis keskendub nüüdsest enese tuumoleku otsimisele. Mis on see püsiv püsimatuses, mida võidakse kogeda lausa ekstaatiliselt, seda näeme ka Väli teises kogus «Vahemaad» (1982) avaldatud meeleheiteni kirglikus (armastus)luuletuses. 

Tagasi üles