Igor Kotjuh: Eesti keel – milleks?

Igor Kotjuh Foto: Ove Maidla

Väärarusaamade vältimiseks tuleks kohe täpsustada, et pealkirjas toodud küsimus ei sea kahtluse alla eesti keele vajalikkust. Sel kirjutisel on hoopis rahumeelsem eesmärk – katsuda mõelda eesti keelele kõrvaltvaataja pilguga. Miks me kasutame eesti keelt, miks teeme seda just selliselt, kas me oleme eesti keele jaoks olulised?

Prooviks vaadelda keelt suvalise asjana – pliiatsina karbis või mantlina garderoobis.

Näiteks minul endal on eesti keelega üsna omapärased suhted. See pole minu emakeel. See aga võimaldab mul näha eesti keelt korraga nii väikse kui suure keelena. Eesti keel on väike oma noore ea ja valdajate arvu poolest, kuid suur, kui seda püüda täielikult ära õppida.

Mul on meeles perestroikaaegne laul-lööklause «Eestlane olla on uhke ja hää» ning vastakas reageering sellele.

Olukord oli järgmine: olin umbes 12 aastat vana, käisin vene koolis, perel olid kogu aeg eestlastest sõbrad. Kui kuulsin seda laulu, ei saanud ma aru, miks tuttavad eestlased seda laulsid – minu jaoks olid nad niigi eestlased ega varjanud seda. See pani mind imestama: kas mu sõbrad avastasid tõesti alles praegu, et nad on eestlased?

Siis tuli teine küsimus: kas venelane olla pole uhke ja hää? See ei saanud olla tõsi, kuna eesti sõbrad olid meie vastu alati lahked. Kuid varsti oli mõistatus lahendatud: ilmselt tähendas see laul, et teiste rahvuste kõrval on ka eestlaseks olemine midagi suurt väärt.

Pärast seda tõdemust olen ma samm-sammult liikunud niikaugele, et solidaarsusest oma sõprade vastu olen ka ennast hakanud pidama veidi ka eestlaseks. Umbes nagu John F. Kennedy, kui lausus: «Ich bin ein Berliner.»

***

Uus vaatenurk omandatud, ei saanud ma muidu, kui pidin koos eestlastega kogema rahutust, mis oli seotud murega eesti keele pärast. Järsku tajusin, et eesti keel on nagu saar, mida võib oodata kolm võimalikku tulevikustsenaariumi: see võib laieneda, säilitada olemasoleva pindala või kaduda vee alla.

Eesti keele võimaluste piirid on suhteliselt ahtad. Seda võib näha näiteks ülikoolides, erialadel, kus õpe toimub eesti keeles, ent kohustuslik kirjandus on võõrkeelne. Kes ikka jaksaks kogu maailma teaduse eesti keelde tõlkida.

Ja kui osaliselt jõutaksegi, siis kui kiiresti olulised kirjandusteosed meieni jõuavad? Mida teha, et kirjandusega ei juhtuks sama, nagu lääne rockmuusikaga postsovetlikul ajal? The Rolling Stones jõudis esimest korda Venemaale 1998. aastal, kui Mick Jagger oli 55 aastat vana…

Või milline on see ulatus, mille piires me saame tutvuda mõne välisautori loominguga, olgu siis lugemismõnu või uurimustöö pärast? Kas meile piisab sellest, et eesti keeles on kättesaadav umbes pool Vladimir Nabokovi proosast ja hiljutine türklasest Nobeli laureaat Orhan Pamuk on eesti keeles esindatud vaid ühe romaaniga?

Sellised küsimused äratavad omakorda uusi tundeid, milleks on sulam kaastundest esinevate puudujääkide pärast ja rõõmust olemasolevate eestikeelsete allikate üle. Mäletan oma hämmingut, kui nägin teles Jelena Skulskajat rääkimas eesti keeles. Ma tundsin, et eesti keel sai suuremaks, kuna ilusa vene keelega Skulskaja on nüüd saadaval ka eesti keeles, ja seda autori esituses!

***

Eesti keele kasutajad on mingis mõttes võrreldavad fänniklubi liikmetega. Sarnasus seisneb selles, et saame hoida pöialt oma lemmikule. Samas on ka üks erinevus: ka selle klubi toetajad võivad esineda nende rollis, kellest sõltub eesti keele edasine käekäik.

Mõistsin seda teravalt möödunud aastal, kui mul avanes võimalus külastada eesti keele õpetajaid välismaal. Eesti Instituudi eestvedamisel käisin Pariisis, Peterburis ja Krimmis.

Erinevates paikades oli erinev publik, mistõttu sain rikkaliku kogemuse. Ma sain võimaluse näha eesti keelt seni tundmatutes oludes.

Minu seiklused algasid aprillis Neevalinnas, kus mind võttis vastu Peterburi Riikliku Ülikooli eesti keele lektor Aile Laats. Võtsin Eestist kaasa kohvritäie raamatuid, kuigi tavaliselt käitun vastupidiselt – toon uuemat lugemiskraami Venemaalt Eestisse.

Asi on selles, et reisi eesmärk oli pidada kümmekond loengut uuemast eesti kirjandusest. Ja kirjandus pole üksnes ümberjutustatud sisu; kirjandus on ka raamat ise, mis oma väljanägemisega võib kõneleda nii mõndagi autori, teose, kunstniku või laiemalt eesti raamatukunsti kohta.

Kuulajateks oli tosin tudengit, kellest vanema kursuse õpilased teevad sellel kevadel ajalugu – neist saavad Peterburi ülikooli esimesed diplomeeritud eesti filoloogid. Miks selline valik? Nad loodavad, et eksootiline eriala võimaldab neil kiiresti leida tööd, kuna konkurentsi pole.

Peterburi tudengid mõjusid värskendavalt. Näiteks kas oleme kunagi mõelnud, millise mulje jätab eesti kirjandus välislugejale? Eestist vaadates tundub, et kirjaniku ühiskonnakriitiline looming aitab mõtestada meie elu siin ja praegu.

Kui loeme ohtlikest ainetest lasteaias, pommist kaubanduskeskuses või vaesusest provintsis, võib see meie jaoks seonduda mõne ajakirjandusuudise või ka isikliku kogemusega. Ent mis juhtuks, kui eesti kirjanik prooviks lugeda oma kirjutatud teksti välismaalase pilguga?

«Kas Eestis on siis elu nii halb?» küsisid Peterburi tudengid. Või: «Kas oleks võimalik lugeda midagi head Eesti kohta?» Kunsti ei tohi suunata ettekirjutiste abil, ent mida teha sääraste küsimustega, mis ei teki ju tühjale kohale?

***

Prantsusmaa pealinn oli teistmoodi koht kui Peterburi. Põhjamaade raamatukogus olid minu luuleõhtul prantsuse-eesti segapered, kus üks pooltest õpib Pariisis eesti keelt – lugupidamisest oma abikaasa vastu. Ka siin tundsin ma, et eesti keel laiendab oma võimalusi.

Pariisis hoolitses minu eest sealne eesti keele õpetaja Katre Talviste, ja meie vestlused kirjandusest ja kohalikust olmest ei tahtnud kuidagi otsa saada.

Mida teevad eestlased seal? Meenus esimene lõunasöök Pariisis, kui istusin koos Katre ja paari eesti üliõpilasega väliterrassil, seljataga Sorbonne’i üks hoonetest. Panin tähele, kui suure hoolega üks tudengitest vältis oma kõnes selliseid sõnu nagu «perspektiiv», «unikaalne», «positiivne». Eestlased Pariisis hindavad eesti keele võimalusi ja ilu, tänu millele muutub Eesti nende jaoks mõni kilomeeter lähemaks.

***

Krimmi sattusin novembri keskel. Tahtsin kangesti, et Krasnodarkas elav eesti keele õpetaja Christi Sepp näitaks mulle tõelist eestlaste külaelu.

Ööbisin ühe öö tädi Rita juures, kes on Krasnodarka küla eesti seltsi esinaine. Selles lihtsas majas on üks tuba eraldatud elamiseks eesti keele õpetajale, nii on see olnud 2001. aastast ja Christi on juba seitsmes õpetaja.

Tädi Rita naabermaja on Krasnodarka peamine vaatamisväärsus – veel üks tüüpiline lubjatud maja, ent selle peaukse kohal on püstitatud uhke silt: EESTI TARE. Laual on maskid, Christi tegi lastega ettevalmistusi mardipäevaks, millest kujunes suursündmus.

Varsti saan ma teada viieaastasest vene tüdrukust Mašast, kes oli Eesti Tarest niivõrd vaimustuses, et ütles oma emale: ma tahan saada eestlaseks!

Christi ütleb, et selles pole midagi erilist, kuna eesti keele tundides käivad erineva etnilise taustaga õpilased. Krimmi poolsaarel elab ligi 120 rahvust! Eesti Tares käib koos umbes paarkümmend õpilast, nendest paar vanemat tüdrukut mõistavad eesti keelt, ülejäänud teavad sõnu, kuid ei oska neid kasutada. Kui poleks eesti keele õpetajat, poleks sedagi.

Kui erinev oskab olla eesti keel! Eestis meenutab see kivimaja, aga Krimmis on see hoopis nagu telk, mida õpetaja vapralt oma õlgadel püsti hoiab.

Kuid samas võib ka öelda, et keel on keel, hoolimata kohast ja oludest, kuhu see satub.
Kas me tajume siin teatud vastuolu? Kui tajume, siis võime mõelda, kuidas see teadmine võib mõjutada meie igapäevast keelekasutust.