Valga muuseumi hoovi kerkinud omapärane skulptuur on juba jõudnud linlastes tekitada suurt huvi ning vägagi vastakaid arvamusi.
Kivist ja vanametallist sündis iseäralik skulptuur
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Sügisel avame muuseumis rahvusvaheliste kogemustega Toomas Altnurme maalinäituse. Teadsin, et ta on ka hea skulptor ja tegin ettepaneku, et ta võiks muuseumi õue teha skulptuuri. Kunstnik haaras mõttest kinni ja nii see sündiski,» rääkis muuseumi direktor Andres Rattasepp.
Nädal tagasi nägigi linnarahvas muuseumi hoovis huvitavat vaatepilti. Kohale toodi hunnik suuri maakive ja vanametalli ning Altnurme asus skulptuuri valmistama.
Rattasepa sõnul eeldas ta ise, et teose valmimine võtab vähemalt nädala – see aga valmis sisuliselt ühe päevaga. Skulptuurilt eemaldasid teisipäeval katte kultuuriminister Indrek Saar ja Valga linnapea Kalev Härk. Autorit kahjuks haigestumise tõttu kohal ei olnud.
Hinnanguid seinast seina
«Kas sellel õudusel ka nimi on?» pomises skulptuuri avamishetkel kohtumajast väljunud noorem naine linnaruumi tekkinud uuest taiesest möödudes.
Linna aukodanik Laine Mänd oli aga arvamusel, et see on üks kihvt ja väga vahva asi, mis muuseumi hoovi kerkinud. «Minule see meeldib, on huvitav ja omapärane. Uurisin kohe lähemalt neid detaile.Tundub, et need suured rattad võisid olla looreha omad. Kus aga neid jämedaid kette kasutatud on, ei suutnudki välja mõelda. Ehk laevade juures. Minus tekitas see skulptuur palju mõtteid.»
Staažikas kunstnik Henn Soopalu arvas, et see on põnev eksperiment ning mõtteid on inimestel kindlasti seinast seina – kellele meeldib, kellele mitte. «Minus tekitas see nostalgiat, sest arvan, et need suured rattad on pärit suurrehalt, mida tänapäeva noored pole näinudki, kuid minu põlvkond mäletab hästi. Mind igatahes see skulptuur ei häiri. Las ta olla.»
Soopalu sõnul on kiiksuga asjad tänapäeval moes. «Klassikalist stiili enam väga ei harrastata. Näiteks maal ühendatakse graafikaga või on sellel mingi reljeefne kujund. Tihti projekteeritakse kunst ekraanile, mille juurde käivad veel igasugused valgusefektid ja ka muusika. Mõnigi kord asendab muusikat olememüra.»
Tema arvates võiks kunstnik skulptuuri ka edasi arendada, näiteks valgustada seda prožektoriga või panna mingitel kellaaegadel mängima muusika.
Kunstihuviline Hanno Valdmann märkas teost juba nädal tagasi, kuid ei osanud sellega siis veel suhestuda. «See meenutab jalgratast – on sadul ja rattad. Minu arvates värskendab see taies linnapilti, mina suhtun sellesse igati positiivselt,» nentis Valdmann.
«Kui Tauno Kangro skulptuure pean ma asjaarmastajalikeks, siis selle skulptuuri muudavad dünaamilseks just need maakivid. See ei ole mitte kivisse valatud, vaid liikuv kunstiteos. Selles skulptuuris on vabadust,» lisas ta.
Linnaelanik Eda Külaots sõnas, et vaimustust temas uus teos just ei tekita, kuid tal ei ole ka midagi selle vastu, et see muuseumi hoovi püsti pandi.
«Mulle meeldib selle juures kollane värv ehk päikeseratta efekt. Eks ta esialgu võõras ja harjumatu tundub, tekitades küsimusi, miks selline ja miks just seal. Pean veel vaatama minema ja rohkem süvenema ning enda jaoks taiese lahti mõtestama. Samas linlasena see kunstiteos mind ei häiri. Tore, kui inimesed midagi uudset ja põnevat teevad,» arvas Külaots.
Igatahes uudishimulikke vaatajaid tõmbab teos ohtralt ligi. Eile keskpäeval oli selle ümber juba hulk uudistajaid, kes end taiese taustal pildistasid.
Looduse ja ajaloo kaduvuse sümbol
Skulptori enda sõnul sümboliseerib kivi loodust, kestvust ja igavikulisust, metall aga inimest, ajaloo katkendlikkust ning kaduvust, kui seda ei hoita. Nii kavand kui teos ise sündisid kohapeal, pärast seda, kui kunstnik oli tutvunud Valga linna ja muuseumiga.
Uue taiese valmimist toetasid Valga linnavalitsus ja kohalikud ettevõtted. «Mind üllatas meeldivalt meie ettevõtjate vastutulelikkus, kes nii kivid kui ka vanametalli meile tasuta andsid ning ka kohale toimetasid,» sõnas muuseumi direktor. Kõiki teose valmimisele kaasaaitajaid tänas muuseum meene ja tänukirjaga.
Skulptuur jääb muuseumi direktori sõnul alaliselt linnaruumi kaunistama. «Meil tuleb teda hoida ilusana ja korras,» nentis Rattasepp.