Kordumatu igas etenduses, ainulaadne igas rollis
Juta Lehiste 75

Naine Luciano Berio samanimelises balletis (1983, koreograaf Mai Murdmaa).

FOTO: Estonia teatri arhiiv

Kiilaspäine Naine mustvalges trikoos vaatamas tagasi oma elule ja kuvanditele (Murdmaa-Berio «Naine»); kavala muigega Kaunitar tippimas esimest korda meelelisi naudinguid kogeva noormehe kohal (Murdmaa-Prokofjevi «Kadunud poeg»); võrgutav Kuradike ahvatlemas Aadamat paradiisiaias (Vassiljovi-Kassatkina-Petrovi «Maailma loomine»); kokkupuutes mõistatusliku võõraga oma emotsionaalset-sensuaalset olemust avastav Prostituut (Murdmaa-Bártoki «Võlumandariin»), külmetav ja kättemaksuhimuline vanamoor Madge tõmbamas nähtamatuid niite noorte elus (Bournonville’i-Løvenskioldi «Sülfiid») – need on rollid, mis tulevad Juta Lehiste nime kuuldes kohe silma ette.

Neljapäeval 75-aastaseks saav Juta Lehiste oli tantsijanna, kes ei kartnud olla inetu ega väljakutsuv, kes suutis ka kõige üheplaanilisema rolli muuta nüansirikkaks ja värvikaks. Ta oli tark tantsija, nagu ta hiljem oli arukas pedagoog Tallinna Ülikooli koreograafia osakonnas.

Tark mitte üksnes omandatud kõrghariduse tõttu (ta lõpetas oma tantsijakarjääri ajal Tartu ülikooli inglise filoloogina), vaid ka seetõttu, et oskas oma tantsutehnilisi puudujääke varjata või muuta need isegi vooruseks. Tark, sest oskas igast rollist võtta maksimumi, luua täisverelised karakterid mitte üksnes seal, kus need olid olemas (nagu Murdmaa-Tambergi «Joanna tentatas» või eelnimetatud «Naises»), vaid ka seal, kus tegelaskuju on algselt üsna stereotüüpne (nagu Myrtha «Giselle’is», nimitegelane Suve-Tubina «Kratis» või eelnimetatud Madge).

    Tagasi üles