Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sisuturundus

Põnevuse tipp: «Tüdruk rongis»

FOTO: Elisa

Ma ei tea, kas asi on selles, et möödavuhisevaid Londoni eeslinnu olen päriselus rongiaknast ikka päris palju põrnitsenud. Või hoopis selles, et möödavuhisevad eeslinnad on igal pool üsna ühesugused, ole Sa Londonis või Brüsselis või kusagil Keila ja Lilleküla vahel. Aga ääretult tuttav tunne tuli siinsesse raamatusse sisenedes naha vahele ega läinudki päriselt ära.

Rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh, inimesed tuiutasid akendetagust, akendetagune oli üsna üksildane ja õnnetu. Miskipärast kasvab raudteeäärtesse enamasti eriskummaline tülpinud ja ilutu keskkond. Paremal juhul näed lihtsalt maailma, mis on pööranud selja möödavuhisevale maailmale.

Ent vahel näed killukest elu ja sellest saab hakatuse ka «Tüdruk rongis». Ma ei tea, kui palju on raamatuid, mille lugu läheb lahti, kui keegi märkab –mitte ilmtingimata rongiaknast – hetkeks midagi kahtlast, enamasti mõrva. Ilmselt on neid palju. Miks mõni leiab ootamatult laia lugejaskonna? Kahtlustan, et «Tüdruk rongis» tegelastes tunneb jube palju vähemasti ingliskeelseid ja –maiseid inimesi, «tavalisi» inimesi ennast väga sügavasti ära. Inimene on inimene ja tavalisus loob vahel enam põnevust kui ebatavalisust, mida põnevike möödapääsmatuks koostisosaks peetakse. On peenike trikk need asjad tasakaalus hoida. Mõrvu üksteise otsa kuhjates hakkab raamat mõjuma nagu halb löömafilm, tavalisusega liiale minnes saame hallist flanellist novembrikuise olmeka. Ütlen kohe, et minul tõmbas «Tüdruk rongis» mitmel moel vaiba alt ära. Ma kahtlustasin kõikvõimalikke erilisusi ja moodsaid psüühilisi hälbeid – tegelased olid oma sisehäälelt niivõrd ühesugused, et pidasin kogu toimuvat vahepeal kellegi luuluks – ent langesin lõpuks kõige harilikuma võimaliku lõpplahenduse ohvriks. Nauditav.

Võin kihla vedada, et seitsmel juhul kümnest on lihtne rongiga Londonisse sisenedes ära arvata, millise raamatu nimetab kaasreisija, kui temalt küsida: ütle kohe üks raamat, kolm-kaks-üks-nüüd. Austust vääriv saavutus.

Lisalugemist samas vaimus? Gillian Flynn, «Kadunud» ja «Paha paik» loomulikult.

Tagasi üles
Back