Elu kui suremise küpsuseksam?

Personifitseeritud Surma kehastab meeldejäävalt originaalselt kääbusekasvu Mireille Mossé.

FOTO: Heiti Kruusmaa

Kaheteistkümnendat korda toimunud Birgitta festivali programmi on alati kuulunud mõne vokaalsümfoonilise suurvormi (oratooriumi, kantaadi või reekviemi) teatraliseeritud ettekanne. Neid ühendab ja ülendab asjaolu, et osutatute näol on olnud iga kord tegemist festivali omaproduktsiooniga – fakt, mida Birgittal kõigi nende aastate jooksul ette kantud kümnetest ooperi- ja balletilavastustest saab kohaldada vaid paarile-kolmele.

Kui varasematel aastatel Birgittal välja toodud lavastustest rõhusid Carl Orffi «Carmina Burana», Giuseppe Verdi «Reekviem» ja Tauno Aintsi «Aeg armastada» eelkõige koreograafiale, Artur Honnegeri «Jeanne d’Arc tuleriidal» püroefektidele, Leonard Bernsteini «Missa» muusikaliesteetikale ning Joseph Haydni «Loomine» kaskadööritrikkidele, siis tänavu ettekandele tulnud Wolfgang Amadeus Mozarti «Reekviemi» lavastus kasutas draama ja pantomiimi vormi; muusikalisele allikteosele polnud siin lisatud mitte üksnes visuaalne mõõde ja lavastuslik teine plaan, vaid ka sõnaline osa, mistõttu muutus teose ettekanne harjumuspärasega võrreldes tunnikese võrra pikemaks.

Mozarti leinamissa muusikaga oli lavastaja pannud dialoogi pidama katkendid helilooja ja tema isa kirjadest, mis ei moodusta õige alguse ja lõpuga terviklikku lugu, ent läbivad kronoloogilises järjekorras mitmeid Mozarti elu biograafilisi maamärke: isa ootused ja manitsused, abiellumine, lapse sünd, isa surm, armukadedusstseenid naisega, tütre surm jne. Refrääniks helilooja arvukad katsed vanade võlgade maksmiseks vastutustundetute lubaduste ja mesikeelsete meelituste toel uusi võlgu võtta.

Tagasi üles