Kultuurisoovitused

Pärn õitseb aasta ringi
Juubel. Täna 70. sünnipäeva tähistav Priit Pärn on väheseid Eesti kultuuritegelasi, kes kuulub omal alal maailma absoluutsesse tippu

Teeb trikke: Priit Pärn.

FOTO: Toomas Huik

Tiina Lokk, PÖFFi juht

Aastaid tagasi, vist 2003 või midagi sinnakanti, igatahes näitas PÖFF Priidu uut filmi, Kanadas oli ilmunud ingliskeelne raamat Eesti animatsioonist (kus mõistagi tähtis koht ka Pärnal) ja Priit oli saanud Ottawas esimese elutööpreemia. Räägin kõigest sellest publiku ees, ka elutööpreemiast, ja äkki taban end valjusti välja ütlemas seda, mis on mõeldud üksnes mu enda kõrvadele. Ehmatus on suur, aga siis saan järsku aru, et olen õigel teel.

Arutlen selle üle, kas elutööpreemia andmine Pärnale on ikka asjakohane või mitte. Antakse neid ju välja siis, kui inimene on juba oma rajalt maha astunud või astumas. Aga Pärn – veel nii noor, täis elujõudu, loovust. Nüüdki, kui Pärnale antud elutööpreemiate hulk ulatub vist juba viie kanti, tundub see mõte võõrana. Muidugi on ta neid väärt, aga… mulle tundub, et Pärn kuulub nende inimeste hulka, kes on ja jäävadki teele käima – teele, mis on kuni lõpuni täis ootamatusi, üllatavaid pöördeid, loomingulisust, säravat vaimu ja elurõõmu.

Head kulgemist, Priit!

Ain Kallis, kaaslane ansambleist Rajacas ja The Sitt Singers

Et Priit Pärna tööd-tegemised on aastakümneid esti rahva silme ees olnud, tahaksin tutvustada juubilari haridus- ja loometee esimesi samme ühiselamuaastaist Tartus. Esimese asjana meenub tema liigutav hoolitsus kaaslaste eest.

Tulin kord suvel linna ja leidsin laualt PP kirja: «Ain! Tingimata võta kapist kanamunad ja sink ja söö ruttu ära, muidu lähvad halvaks!!» Selgituseks: olime mõni kuu varem temaga leivad ühte kappi pannud. Paar päeva hiljem kuulsin, et noor geograafia õppejõud Heino Mardiste (praegune emeriitdotsent) oli käinud nõutult koridoris ringi ja kirunud: «Keegi pätt on mu proviandi pihta pannud!» (Ka tema oli Priiduga ühe söögikapi peal.)

Muidugi, oleksin pidanud isegi taipama, et midagi on kirjakeses veidrat – nii hea isuga sellist ei jäänud ju kunagi midagi järele...

Valter Uusberg, kolleeg

Priit Pärna loomingulisse meeskonda sattusin ma «Hotell E» tegemisel (1992), leides eest koduselt mõjuva geeniuse, kes juhtis kogu protsessi isaliku rahuga, hoolitsedes loomingulise pere iga liikme eest. Tollane eesti joonisfilm mahtus kenasti ära Tallinnfilmi Harju tänava maja katusekorrusele, kuigi oli jagunenud kahte leeri – Raamatu ja Pärna omasse. Raamat oli taustalt maalija, Pärn karikaturist. Mulle meeldisid mõlemad.

Mäletan Jaan Ruusi kusagil mainimas, et vastanduvad leerid teevad koolkonna ainult tugevamaks. Olin ülejooksik: tulin Raamatu suurfilmide «Suur Tõll» (1980) ja «Põrgu» (1983) juurest Pärna poolele, kellel oli selleks ajaks valmis rida kodumaiseid ja rahvusvahelisi hitte – «... ja teeb trikke» (1978), «Kolmnurk» (1982), «Aeg maha» (1984), «Eine murul» (1987). Pärna looming köitis mind alates tema debüüdist «Kas maakera on ümmargune?» (1977), ja kõik, mis sellele järgnes. Tema «Harjutusi iseseisvaks eluks» (1990) olen visuaalse antropoloogia kursustel näidanud praegustele gümnaasiumiõpilastele – raske oleks leida midagi ilmekamat, mis näitaks, kuidas täiskasvanuks saamine atrofeerib suurema osa inimese sünnipärasest loovusest.

Pärn on võimeline filosoofilisi ja sotsiaalseid kategooriaid visualiseerima ja õpetab seda ka oma tudengitele. «Hotellis» kõrvutab ta näiteks mustvalge eksistentsialistliku ja kommikarbivärvilise konsumeerse maailma, mis tundusid Berliini müüri langemiseni teineteisest justkui lahus seisvat. Õhus oli naiivset ootust, et vaheseina kadumine sünteesib neist midagi kolmandat ja paremat. Seda ei juhtunud ja Pärna filmijäreldused pidasid taas paika.

«Hotelli» värvilise poole tarbeks laenas Pärn sõpru 1990ndate alguse Soomest ja näitlejaid Eestist. Filmisime nende olemuslikke natuurliigutusi ja joonistasime need filmi üle. Mustvalge poole eest hoolitses Pärn puhtalt ise, jõudes minu meelest just selles filmis inimese graafilisel kujutamisel laadini, mille halastamatus ja empaatilisus kannab tema tänaseidki tippteoseid. 

Leonhard Lapin, kunstnik ja emeriitprofessor

Priit Pärn alustas karikaturistina, olles ülikooli naljabändi Rajacas üks esinejaid: see oli ilmselt tema huumorikool. Ometigi on Pärn Eesti kunstiajaloos üks väheseid karikaturiste, kes on pilapildi arendanud iseseisvaks graafiliseks struktuuriks, seega on temast aastakümnete jooksul kujunenud omanäoline graafik. Veel tähtsam on aga see, et Pärn avastas endale joonisfilmi, milles ta saab maksimaalselt rakendada oma kõiki isikuomadusi, tõustes oma alal rahvusvahelisse tippu.

Kõneldakse Pärna koolist, kuhu pürgivad noored kogu maailmast. Seda naeruväärsem oli mõne kunstiakadeemia juhtametniku soov temast vääritul kombel lahti saada, mis oleks lõppenud kogu animafilmiosakonna sulgemisega selles koolis. On iseloomulik, et viimasel kümnel aastal on akadeemias püütud lahti saada isiksustest, kuigi kunstiõpe põhineb just neil. Kiputakse unustama, et kunstide areng toimub vertikaalselt, kus vanemad põlvkonnad annavad vahetult edasi teavet noorematele – Priit Pärn on sellise protsessi elav näide.

Janno Põldma, kolleeg

Pärn kuulub selliste inimeste hulka, et kui teda ei oleks, tuleks ta rahva tungival nõudmisel ja valitsuse konsensusliku otsusega kindlasti välja mõelda.

Kaspar Jancis, kolleeg

Mulle on Priit Pärn eelkõige spordimees, kes teab, et visa treening viib tulemuseni. Olen saanud õige aerutamistehnika alase õppetunni tema maja esisel muruplatsil, ta on ennastsalgavalt õpetanud oma naistudengitele maadlusnippe, heites neid mängleva kergusega purskkaevu karastavatesse voogudesse, koos Priiduga olen Jaapani lippudega lehvitades ergutanud Berliini maratonil väsimusest oksendavat süsimustanahalist favoriiti. Viimati mainitud vaatepilt avaldas meile mõlemale sügavat muljet. Mina otsustasin sel teemal filmi vändata, aga Priit alustas usinalt jooksutreeningutega, et Berliini maratonil pjedestaalile astuda. Mina sain filmi valmis, aga Priit maratonile ei jõudnudki, sest kahjuks oli sunnitud naise võtma. Sellega Priidu sportlasekarjäär lõppeski. Tublist atleedist sai hoopis leiutaja. Lutipudelist ja tolmuimejast kombineeritud liivaimurit teame me kõik, kuid vähesed aimavad, et leiutise taga on Priit Pärn. Aga nagu ikka, varastasid patendi hiinlased, nii et Priidul ei jää muud üle, kui jätkata teekonda multifilmimehe okkalisel rajal. Minu siiras kaastunne!

Sander Joon, animatsioonitudeng

Priit Pärn tundus mulle enne kunstiakadeemia animatsiooniosakonda astumist heas mõttes grandmaster’liku auraga isikuna, kellega jutuvestmine jääb lühikeseks. Tuli välja, et tegu on hoopis muheda härraga, kes on lahti mõtestanud animafilmi tuuma ja jagab seda tundide viisi lahkelt tudengitega. Tema lugude vaba mõttelend, perfektne rütmistamine ja tüüpiliste valukohtade vältimine on see, mis paneb tema filmid tööle. On auväärne kuulata nii suure mehe nõuandeid.

Otto Alder, Šveitsi animafilmiekspert

See oli 1992. aastal, kui ma kureerisin Stuttgardi festivalil Eesti animafilmide programmi. Fookuses oli Priit Pärna retrospektiiv, tema näitus ja kümnetunnine live-filmijoonistamise performance, mis kandis pealkirja «Death of Dark Animation in Europe» ja mida saatis Kalle Laari esitatav muusika. Priidu enda kavandatud aktsioonil osalesid kümne riigi animaatorid. Ühtlasi näidati festivali võistlusprogrammis tema uut filmi «Hotell E», mis muidugi võitis ka auhinna. Retrospektiivi tutvustamiseks läksime mõlemad lavale. Priit tegi seda ootamatult eesti keeles, mida mina üritasin siis tõlkida, ilma et oleksin sõnagi seda keelt osanud. Nali oli täiuslik.

Just seda laadi spontaanset, justkui ükskõikselt ilmetult esitatud huumorit armastab Priit. Ja mis seal salata – ka mina ise. Priidule meeldib «teha trikke» korraga nii publiku kui iseenda peal.

Tegelikult tahan ma öelda seda, et Priit Pärn ei ole mitte ainult üks parimaid animafilmitegijaid maailmas, vaid ka parimaid Eesti suursaadikuid. Pole kahtlustki, et ta on viinud Eesti maailmakaardile ja hoidnud uhkelt ja elegantselt selle maa lippu kõrgel. Peaksite olema õnnelik, et teil on selline mees nagu Priit Pärn. Palju õnne, Priit!

ETV 2 näitab Priit Pärnale pühendatud teemaõhtut pühapäeval algusega kell 19.30.

ELULOOLIST

Priit Pärn

Läbi ja lõhki Tapa poiss. Hariduselt bioloog. Ülikooliajal mängis ansamblis Rajacas. Tegutsenud ka kaskadöörina.

1976–1994 töötas kunstnik-lavastaja ja režissöörina Tallinnfilmi stuudios Joonisfilm, 1994. aastast on Eesti Joonisfilmis.

1960ndate lõpust alates tegev ka karikaturisti, illustraatori ja vabagraafikuna. Tal on olnud üle 30 isikunäituse Euroopas ja Kanadas. Tema tuntuim karikatuur on «Sitta kah!», mis ilmus 1987. aastal.

Kirjutanud ja joonistanud raamatud «Kilplased», «Kas maakera on ümmargune?», «Tagurpidi» ja «Naljapildiaabits», samuti illustreerinud teiste autorite raamatuid.

Aastail 1994–2007 oli Turu Kunstiakadeemia animatsiooniosakonna kunstiline juht. 2006. aastal asutas Eesti Kunstiakadeemia animatsiooniosakonna, kus tegutseb siiamaani. Õpetanud ka Saksamaa, Norra, Šveitsi, Hispaania, Belgia, Hollandi, Prantsusmaa ja Inglismaa filmikoolides.

Tuntumad animafilmid on «Eine murul», «1895», «Porgandite öö» ja «Tuukrid vihmas». Võitnud arvukalt preemiaid maailma kõige nimekamatelt festivalidelt.

Alates 2007. aastast teeb filme koos Olga Pärnaga.

Kuue elutööauhinna laureaat.

Tagasi üles