Küsimus võimu ja vaimu vahekorrast on vene kirjandusele alati olnud erilise tähtsusega, selle juured pole ajaloost tuttavas metseeni–kunstniku sidemes, vaid palju sügavamal. Valitsejate ja intellektuaalide suhteid Venemaal võib iseloomustada kui segu armastusest ja vihkamisest, lugupidamisest ja alandustest, kusjuures mõlemaid pooli ühendab vankumatu usk kirjutatud sõna jõusse.
Aleksander Puškin pidas Nikolai Esimest oma parimaks toimetajaks ning käis palees värsse ette lugemas, imperaator suvatses teha parandusi ning andis nõu. Siidpaberisse pakitud tsensuur, öeldakse selle kohta. Hilisemate võimumeestega võrreldes oli Romanovite kirjandushuvi siiski väike, võib-olla just see neile saatuslikuks saigi.
Nõukogude režiim haaras kultuuri oma kindlasse haardesse, kirjandust valvati hoolega, abiks piits ja präänik. «Üks päev Ivan Denissovitši» elust pääses trükki, kuna Nikita Hruštšov tudeeris käsikirja isiklikult läbi ning avastas, et Solženitsõni teos sobib hetkel tema poliitikaga. Kremlis käidi isiklikes asjades abi nuiamas, seda ei teinud ainult paadunud punatarikad, vaid needki, kes armastasid end ehtida demokraadi kuulsusega. Kui Jevgeni Jevtušenkot kord välismaale ei lubatud, piisas telefonikõnest Brežnevile, kui juba antigi luuletajale lennuk treppi. Jne.
Aga kõik see oli köömes võrreldes tähelepanuga, millega õnnistas kunstimeistreid seltsimees Stalin. Jossif Vissarionovitš ei põlanud vaeva, hoidis end kirjandusega kursis. Igaüks, kes sule kätte võttis, tegi seda teadmisega, et tema töö võib pälvida Suure Lugeja tähelepanu. Stalini reaktsioon oli etteaimamatu. Usin sotsrealist võis välja teenida korteri, suvila ja auto, aga võis vabalt sattuda ka NKVD küüsi. Teiselt poolt jäeti juhi käsul puutumata kodanlased nagu Bulgakov või Pasternak.
Mõlemad mehed läksid peast segamini, kui diktaator võttis vaevaks neile helistada. Bulgakovi maagilises romaanis omandas tagasihoidlik ÜK(b)P esimene sekretär lõpuks Tema Saatanliku Kõrgeaususe Wolandi kuju. Pole paha. Kujutan ette, kui meelitatud võis seltsimees Stalin end võrdlusest tunda. Jah, võim on vägagi ligitõmbav, eriti totaalne võim.
Stalini ajastu on uusaja ekstreemsemaid perioode, pole ime, et uurijad teema juurde ikka ja jälle tagasi pöörduvad. Hindamatu väärtuse omandavad seejuures ellujäänute päevikud ja mälestused. Nadežda Mandelštami «Esimene raamat» on üks tähtsamaid ja tsiteeritumaid allikaid.
See raamat räägib luuletaja Ossip Mandelštamist (1891–1938), kes väljasaadetuna suri GULAGi tapivanglas teel Kolõmale. See on raamat elust Stalini-aegses Nõukogude Liidus, tolle kafkaliku riigi asukatest, nende hirmudest ja närusest olmest. See on ainulaadne kirjanduslik dokument vene kultuuri hävitamisest ja venelaste psüühika murdmisest. Aga eeskätt räägib see raamat võimu ja vaimu vahekorrast Venemaal, olles sisult võrreldav Dmitri Šostakovitši memuaaridega.
1939. aastal võttis punt literaate Moskvas Lavrušini põiktänavas Aleksander Fadejevi korteris napsi. Leidus ka hea põhjus tähistamiseks: seltsimees Stalin oli kirjanikele esimest korda ordeneid jaganud. Kuuldes Ossip Mandelštami surmast, tõstis Fadejev tema mälestuseks klaasi: «Suur poeet aeti hauda.»
Mandelštami naise mälestustest paistavad asjaolud siiski mõnevõrra keerulisemana. Ossip Mandelštamile said ühtviisi saatuslikuks nii miljoneid elusid neelanud stalinlik terror kui ka Vene haritlases juurdunud usk, et luuletaja saatus on eriline, et poeedi ja despoodi vahel valitseb mingi eriline side. Side tõepoolest eksisteeris, aga ei toonud luuletajatele õnne.
Ainus ellujäämistaktika, mis Stalini ajal toimis, oli kadumine rahva sekka, täielik anonüümsus, absoluutne vaikus. Lihtinimesed ning pragmaatiline osa intelligentsist said sellest 30ndatel aastatel juba suurepäraselt aru. Nikolai Buhharini või Nikolai Ježovi seltskonnas hängimine oli julgeolekugarantii ainult seni, kuni ülemused ise põlu alla polnud sattunud. Langedes kiskusid nad oma soosikud kaasa. Tore suvepuhkus valitsuse sanatooriumis või hubane korter kirjanike majas oli lõks, NKVD sai sind sealt hõlpsasti kätte. Ning päris kindlasti poleks vanal akmeistil tasunud Stalini tähelepanu võitmiseks «Kremli mägilasest» epigrammikesi kirjutada. Mandelštam käitus nagu poolemeelne, kes tantsib miiniväljal.
Teete nalja, kodanik? Asjata. Seltsimees Wolandit ei tasu narrida. Küsige kolleeg Bulgakovi käest, kui ei usu. Mõni aeg hiljem küsis sametise gruusia aktsendiga hääl Boriss Pasternakilt telefonis, kas Ossip Mandelštam on ka hea luuletaja? Pasternak kohkus ja hakkas puterdama. Valitseja pani toru ära, enam ta kirjanikelt nõu ei küsinud. «Ood Stalinile» ning teised arreteerimishirmus kirjutatud kroonuvärsid Mandelštami ei päästnud.
«Esimene raamat» avaldati läänes pärast Nadežda Mandelš-tami surma 1980. aastal. Heaoluühiskonna lugejale oli see eelkõige kaasahaarav ning judisemapanev raport stalinlikest õudustest ja vene elu sügavustest. Eestiski võib noorem lugeja teose finesside mõistmiseks juba abi vajada. Mõte, et peaminister Ansipi sõimamise eest võiks Kivisildniku või Berk Vaheri maha tappa, tundub absurdne isegi Rein Langile, ehkki põhimõtteliselt teostatav. Võimu ja vaimu vahekord on meil põhjamaiselt viisakas ning jahe. Suurtest tunnetest pole juttugi. Ja jumal tänatud.
Lõpetuseks üks märkus eestikeelse väljaande kirjastajale ja toimetajale. Meie teiega oleme loomulikult kuulanud ülikoolis Valeri Bezzubovi loenguid ning orienteerume seetõttu suhteliselt kenasti vene kultuuriloos. Aga kõigil eestlastel pole seda õnne olnud. Ehk oleks tasunud natuke vaeva näha ja varustada Mandelštami raamat mõningate selgitavate märkustega? Aga mis sest enam rääkida, on nigu on.
Nadežda Mandelštam
Tõlkinud
Vilma Matsov
Vagabund,
366 lk