Nädala plaat. Frank Oceani oodatud plaat

Silvia Urgas
, kriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Frank Ocean
Frank Ocean Foto: Kuvatõmmis

Frank Ocean

Blonde

Boys Don’t Cry

Hinne: 4

Frank Oceani album on üks oodatumaid, ükskõik millisel aastal. Osa hype’ist võib muidugi ajada meme-kultuuri («Unusta Godot’ ootamine, proovi parem Oceani uut albumit oodata!») kaela, aga samas oli õhus siiras soov, et Frank lihtsalt oma suu lahti teeks. Võib-olla seetõttu võetigi «Blonde» nõnda hästi vastu. Tegu on küll, ausõna, väga hea albumiga, aga samas kaasnes sellega mitte just Beyoncé tasemel visuaalne album «Endless» (millelt tegelikult leiab mitu head pala) ning ka «Blonde» ise pole easy listening, pigem selle täielik vastand. Frank saanuks ilmselt pettumust valmistada vaid siis, kui «Channel Orange» olekski jäänud tema viimseks plaadiks.

Oceani muusika on alati olnud tohutult nostalgiline, mistõttu tekib nüüd metamelanhoolsuseefekt, sest paratamatult meenub viimane kord, mil tema uus muusika ilmus. Ega ta ka nüüd halasta: Frank räägib suve viimaste päevade nukrusest, kus 4/20 kestab küll igavesti, kuid seda pole kellegagi jagada. Lisaks lüürikakinnitusele, et poisid nutavad küll, on Frank oma juuri hiphopist ja isegi soulist aina enam lahti tõmmanud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles