Kirjanik Olev Remsu, kes pani kokku stsenaristikaõpiku «Filmidraamatehnika», valis välja linateosed, mille ta naljaga pooleks võtaks kaasa üksikule saarele.
10 filmi, mille Olev Remsu võtaks kaasa üksikule saarele
27. september 2016, 21:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Esimene, mis pähe tuleb, on Andy Warholi «Magada». Ma olen seda filmi palju vaadanud, ma olen seda tudengitelegi näidanud, kuid ainult selle 40-minutilist lühendatud varianti. Mul on nägemata selle originaalversioon, mis on 5 tundi ja 20 minutit pikk. Ma tean vaid üht inimest, kes seda on vaadanud: meie Moskva-kooli õppejõud Andrei Tarkovski, kes loenguil väga kiitis seda filmi, kus kogu aeg üks mees magab. Filmil olevat ainult üks viga: lõpus tõustakse üles. Ma ei tea siiamaani, kas see oli nali või mõtles Tarkovski seda tõsiselt: just selle selgitamiseks vaataksin pikka varianti.
Andy Warhol «Magada».
Kindlasti võtaksin kaasa maailma juhtiva filmiajakirja Sight & Sound poolt kõigi aegade 50 parima filmi hulka valitud ülipikad teosed, näiteks prantslase Claude Lanzmanni üheksatunnise «Holokausti» ja ungarlase Béla Tarri seitsmetunnise «Saatanatango», aga ka Jean-Luc Godard´i 4,5-tunnise «Kino loo». Neid ja mõnesid veel vaataksin siiski rohkem kohusetundest, sest kuidas sa pead end erialainimeseks, kui sa pole neid filme paar-kolm korda näinud? Ega filmi ülesehitusest ikka ühekordse vaatamisega aru ei saa.
Claude Lanzmann «Holokaust».
Puhkuseks raskest filmivaatamise kohusest võtaksin sealtsamast edetabelist kaasa François Truffaut´ «400 lööki» ja Vittorio De Sica «Jalgrattavargad» (mõlemad on mind õrnas pubekaeas kõige rohkem mõjutanud teosed üldse), samuti jaapanlaste Yasujirō Ozu «Tokyo loo» (oli jänkiokupatsiooni ajal keelatud) ja Mizoguchi Kenji «Vihma ja kuupaiste lood». Veel meeldiks mulle kaasa haarata Lars von Trieri «Dogville» ja Jean-Luc Godard´i «Weekend», esimene neist on totaalne teater filmis ja teisest sarkastilisemat ühiskonnakäsitlust ei ole ma veel kusagil kohanud.
Jean-Luc Godard «Weekend».
Jah, filmindus jaotub täpselt samuti kaheks kontrastseks pooleks nagu muusika, nagu kirjandus: ühel poolel on Bach ja Beethoven, teisel poolel biitlid ja Jim Morrison, ühel poolel on Dostojevski ja Saul Bellow, teisel poolel Edgar Allan Poe ja Mika Waltari - kõigega peab olema vähemalt tuttav, eelistusse aga tuleb süveneda ja süveneda.»
Olev Remsu esitleb oma uut raamatut «Filmidraamatehnika» kolmapäeval kell 18 Tallinna Kinomaja konverentsisaalis, teda küsitleb Peeter Simm. Remsu intervjuud loe Postimehe kolmapäevasest paberlehest või Postimees Plussist.