Kui meil pole sooja tuba, mida kütta

, kunstikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaarel Eelma «Kaks ruumi puid» (2011) .
Kaarel Eelma «Kaks ruumi puid» (2011) . Foto: Repro


Mitte kuigi sageli ei saa meil näha näitusi, mis löövad ühtaegu nii oma lihtsuse kui sisulisusega. Kaarel Eelma väljapanek «Soe tuba» on hea näide selle kohta, et napid ja teravmeelsed installatsioonid võivad olla (ja enamasti ongi) kõnekamad ja väljendusrikkamad kui pisidetalidesse takerduvad keerulised objektid, ehkki just viimaseid saadavad sageli seintele kleebitud pikad ja lohmakad kõike lahti seletada püüdvad saatetekstid.


Eelmaga on asi aga selge. «Käesoleval näitusel tõlgendan ma ruumiliste objektide kaudu ikka ja jälle meedia tähelepanu köitvaid nähtusi,» ütleb ta ise. Meedia on kunstnikule sedapuhku lähtekohaks, sest hommikuti loeb ta «vanu ajalehti» ja õhtuti vaatab televiisorist ­uudiseid.

Saab teada, et siin-seal on mõni mees või naine voodis suitsetades põlema läinud ja elust ilma jäänud. Eks sedagi, et kaugeltki kõigil ei ole sooja tuba, mida kütta, ja kui on tuba, siis ei tarvitse olla puid.

Installatsioonidega «Suitsetav mees» ja «Kaks ruumi puid» on Eelma seda teemat vaimukalt ja tabavalt vahendanud. Kahe voodiotsa vahele paigutatud suitseva peaga inimfiguur, millel on pooleldi tekk üll, annab tunnistust kunstniku terasest lähenemisviisist, viidates ühtlasi ka voodis suitsetamise võimalikele tagajärgedele...

Ilmselt tõmbab vaataja tähelepanu veel rohkem aga kuivadest kasehalgudest korrapäraselt laotud «puuahi». See on justkui päris – siin ei puudu uks, siiber ega ka võimalus lõõre puhastada. Sellesse objekti kodeeritud vastuolu, isegi ilmvõimatus, annab nauditava tulemuse.

Paistab, et küttepuud on Eelmale ka muidu südamelähedane «tooraine». Sellest, kui keegi peaks mäletama, andis tunnistust ka paari aasta tagune Kirsimäe installatsioon «Linnupuuriit». Sellegi puhul võis märgata teatud «sobimatust» keskkonnaga, kuhu see paigutati, kuid siiski mitte nii ilmselget sisemist vastuolu kui praegu eksponeeritud objekti puhul.

Ma ei tea, kas ruumi täitmise huvides või johtuvalt millestki muust on «liiglihana» väljas veel kolmaski objekt «Kõva peaga mees». Autor tahab seda seostada euro tulekuga. Kõik need rahavahetuse kajastused meie kunstis, nutt ja hala kadunud krooni pärast on paraku juba ammu muutunud nii tüütuks ja sisutuks.

Aga ikkagi – väga hea näitus!

Näitus

Kaarel Eelma
«Soe tuba»
Avatud 12. veebruarini Tallinnas Draakoni galeriis

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles