Rein Veidemann on väga tundeline inimene. Ent temas on nii palju ruumi, et ühelgi eesti kirjanikul, kellest ta on kirjutanud väga põhjalikult, uurinud allikaid, selgitanud enesele fooni, pannud oma sõnadega teose otse särama – ja pöördunud järgmises Postimehes hoopis uue teose ja autori juurde –, ei ole põhjust kiivuseks.
Meie kirjanduse heal hoidjal lihtsalt ongi vaimustust kõigi jaoks! Ta on aastaid nii Tartu kui Tallinna Ülikoolis professorina lugenud kursust «Eesti kultuuri alused ja tähendus». Ent see ometi ei sunni teda koostama praegu pooleli olevat koguteost «Eesti kultuuri semiootika», kokku panema ja kommenteerima raamatut «101 eesti kirjandusteost» ning valmistama antoloogiat «Sada hetke eesti luules». Lisaks täitma Postmehes rubriiki «Eesti kultuuri täheatlas», mis praeguseks on üle kasvanud veelgi avaramat haritust eeldavaks tekstiks, ning avama veerge värskele algupärasele luulesõnale. Kuid ta teeb seda kõike.