Reedel, 14. oktoobril lahkus meie hulgast maalikunstnik Lemming Nagel (13.04.1948 -14.10.2016).
Suri tunnustatud Eesti kunstnik
17. oktoober 2016, 11:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuuludes põlvkonda, kes tulid maalikunsti ERKI disaini- ja arhitektuurierialadelt ja keda on peetud fotopõhiste maalilahenduste toojaks Eesti kunsti, alustas ka Lemming Nagel Kunstiakadeemias arhitektuuriõpingutega, kuid lõpetas Eesti Kunstiakadeemia ikkagi 1976. aastal maalierialal.
Pärit Tartu kunstnike dünastiast (Lemmingu isa oli Tartu maalija ja kunstipedagoog Kalju Nagel) võib noore kunstniku läbilöögitööks pidada lummavat, fotorealistlikku maali «Tõstja ja küberneetiline kivi», mida eksponeeriti 1977. a. Tallinna Kunstihoones korraldatud teemanäitusel «Inimene ja tehas». Nageli piltide maalilisuses ja aerograafikäsitluses oli talle ainuomast pehmust ja läbipaistvust.
Nagelist kujunes tollaste noorte kunstnike juhtgrupi liige, kelle tööd jõudsid Moskva maneežis toimunud üleliiduliste kunstinäituste kaudu ametliku kultuurivahetuse raames nii Helsingi Taidehalli, Ostwalli Muuseumi Dortmundis, Tashkenti jm. Lemming Nageli kolmest maalist maalikomplekt oli väljas ka Baliti riikide noorte kunstnike esimesel maalitriennaalil Vilniuses 1979. a., sealt tuli esimene tunnustus diplomi näol, samal aastal astus ta ka Eesti Kunstnike Liitu. Hilisemast ajast olgu tunnustustest märgitud Eesti Maalikunstnike Liidu preemia (1998), Saku kunstipreemia (1999), Kristjan Raua preemia (2009) ja Betti Alveri kirjanduspreemia (2007). L. Nagel oli Eesti Kunstnike Liidu auliige.
Lemming Nagel kuulus kunstnike hulka, kes olles küll töötanud maalieriala õppejõuna Kunstiakadeemias, töötas suurema osa loomingulisest elust siiski vabakutselise kunstnikuna, olulise perioodina eristub sellest töö Tallinnfilmis aastatel 1979-1980, kui ta oli kutsutud Rein Tammiku joonisfilmi «Nike kutse» ja Priit Pärna «Harjutusi iseseisvaks eluks»juurde värvikunstnikuks.
Sõprussuhted olid kunstnikule olulised, mitmed neist sõlmusid Teaduste Akadeemia noorte teadlaste ekspeditsioonidel Kaug-Idasse. Reisid Venemaa avarustel andsid Nagelile vajaliku mastaabi-kogemuse ja paradokside tunnetuse ka edaspidise loomingu tarbeks. 1989. aastal kogunenud Viskiklubi, mille asutajaliige ka Nagel oli, kujutas endast sõpruskonna baasil loodud seltsielu uus-vana formaati, kus täiel rindel sai nautida Eesti Vabariigi poolt kättevõidetud vabadusi. Nageli kui seltskonna hinge ja jutuvestja jaoks olid nii Kuku kui Viskiklubi parimad boheemlasliku lävimise ja kooskäimise kohad, ühistegevuses USB Viskiklubi aastaraamatute koostamisel oli Nageli absurditunnetus ja huumorisoon asendamatu.
Tervisehädade kiuste, säilitas kunstnik töövõime ka ratastoolis ringi liikudes, ja kui 2007. aastal ilmus Eesti Keele Sihtasutuse kirjastuselt kunstniku tekstikogumik «Tahtetuse triumf» (mis sai edaspidi ka järjed), olid Nageli tähelepanekud elust ja sketšid-fiktsioonid sama hüperboolsed ja detailirohked kui tema viimase paarikümne aasta maalikunst. Nageli kunstilooming muutus neil aastail üha plastilisemaks ja pöörasemaks, ta kasutas ohtralt leidmaterjali ja 3D dimensiooniga assamblaaži. Paremik sellest on mitmete erakogude ja riigiasutuste kõrval talletatud Kumu Kunstimuuseumis, Tartu Kunstimuuseumis, Tallinna Kunstihoone Fondis, Viinistu Kunstimuuseumis, Tallinna Linna kunstikogus, Norton ja Nancy Dodge´i kollektsioonis Zimmerli kunstimuuseumis, Matthew Bowni Galeriis (London) jm.
Lemming Nagel ei kaotanud kunagi lootust – kõigi raskuste kiuste, ta oli suurepärane inimene, nii lastele-lastelastele, lähedastele, kolleegidele.
Eesti Kunstnike Liit ja Eesti Maalikunstnike Liit kaotasid oma aktiivse liikme, mälestus päikeselisest inimesest jääb meiega.