Kiiks-kääks. Matti Milius tuleb puust treppi mööda alla ja juhatab tulijad teisele korrusel. Toas on küttekoldest imbunud suitsu haisu. Ta võtab täistuubitud prügikottide ja kohvrite vahel istet. Rääkida ei taha.
Kunstikoguja kolib ehk heal inimesel on halb olla
14. veebruar 2011, 15:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et aga kolimiseks asju pakkinud habemik on Tartu vaimu üks maiseid kehastusi ja et väljakolimise koht on kultuurilooliselt tähtis, siis tuleb rääkida. Olgugi algul hambad ristis ja korraks silmanurgas pisarat läigatades.
Kuulus kunstikoguja Matti Milius, kes läheb kunstiajalukku professor Leonhard Lapini sõnul maailma suurima ilma rahata kogutud kollektsiooniga, osutab parema käe nimetissõrmega ukse poole.
«Tolles toas ma tulin ilmale,» ütleb ta. «Ma olen üks väheseid inimesi, kes on elanud enamuse oma elust samas korteris, kus ta sündis.»
Ujula tänavasse
Vanemate magamistoa ehk Matti sünnitoa aknast avaneb vaade hoovi ja ühtlasi Kastani tänavasse.
Miliuse raamatute ning maalide, graafika ja skulptuuride uueks asukohaks saab Tartu Kunstnike Liidule kuuluv hoone aadressil Ujula 1a. Nagu rõhutas liidu haldusjuht Riho-Teet Kauber, on see lao- ja ateljeepind.
Ujula tänaval asuva paneelmaja aknad viiendal korrusel on väikesed nagu keskaegsed laskeavad ja asuvad ebainimlikult kõrgel, nii et väljavaatamiseks tuleb otsida redel. Aga redelit pole. Kokku on seal veidi üle 29 ruutmeetri pinda. Milius oletab, et ta saab selle ruumi võtta üürile ajutiselt.
Miks peab kuulus kunstikoguja lahkuma ise ja viima kaasa oma kalli kraami vanast auväärsest puumajast, kus möödusid tema ja ta venna Guido lapsepõlv ja kus Matti on elanud tänini ühtejärge 65 aastat ja kolm kuud?
Lahkumise põhjustest ajalugu vaikib. «Ma olen mingis mõttes ise süüdi,» ütleb Matti.
Kolimine on raske töö. Eriti siis, kui suurem osa sellest tuleb teha üksinda. Raamatuid on kastides ja kottides mitu tonni. Iga kandam muutub aste astmelt aina raskemaks. Põlved süldistuvad. Tõusta tuleb viiendale korrusele.
Õnneks on Ujula 1a ehitatud nõnda, et tagumisest uksest siseneja satub kohe teisele korrusele. Kokku on kuus raudbetoonist treppi, esimesel kolmel 11 ja viimasel kolmel 10 astet. Paljud neist on nüüd Matti Miliuse palgehigist kastetud.
Bluusiansambli proov
Kunstikogujale eraldatud üüripinna naaberruumist on kolimise aegu kuulda bluusiansambli proovi. Stiili järgi tundub mängivat eesti kuulsamaid bluusikitarriste Andres Roots. Kunstikoguja istub jalgu puhkama ja kuulab kurba muusikat.
Mis on bluus? Üks teine Tartu vaimu maiseid kehastusi, muusik ja kirjanik Mülleri Sass on öelnud kedagi kuulsat ameeriklast tsiteerides, et bluus on see, kui heal inimesel on halb olla.
Korter Kastani 21-2
• Tartlane Matti Milius sündis 10. novembril 1945 juuksuri ja autokooli õpetaja pojana Kastani 21 korteris nr 2.
• Samas elasid ka Matti vend Guido ning nende kaks vanaema ja üks vanaisa.
• Pärast ema surma 1998 ja venna ärakolimist 2002 elas Matti põhiliselt üksi.
• Oma kollektsioone hoidis ta sealsamas korteris.
• Matti Miliuse korterist kirjutab Mihkel Mutt oma raamatus «Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool», 2010.
• Samast korterist kirjutavad ka Ervin Õunapuu («Milius»), Viktor Niitsoo («Matti ja Lisandused») ning Tarmo Teder («Kolm pilti ja uid Miliusest», kõik kolm ilmunud aastal 2001 Umara kogumikus «Milius sõnas ja pildis»).