Buena Vista klubi noorem vend

Immo Mihkelson
, muusikakriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
El Medico on Kuuba arst, kes unistab lauljakarjäärist.
El Medico on Kuuba arst, kes unistab lauljakarjäärist. Foto: Kaader filmist

Kaamera jälgib üht lugu ja jutustab meile selle edasi. Santiagos elav noormees on õppinud arstiks ja käib maal inimesi ravimas. Talle meeldib laulda, nagu ilmselt paljudele kuubalastele, ja ta unistab lauljakarjäärist. Tema nimi on El Medico. Teine tegelane on Rootsi muusika­produtsent Michel, kelle nägus abikaasa on kuubalanna ja kes tuli Kuubale muusikalisi aardeid otsima.



Lauljahakatise ja produtsendi teed kohtuvad ning ekraanil hakkab hargnema jutustus, kus leidub väiksemaid draamasid, kõrvallugusid, konflikte ja lahendusi. Mõned lootused täituvad, mõni mõraneb, on palju päikesesära ja näidatakse hulga rõõmsalt tantsisklevaid noori inimesi, sekka veidi ka valu ja kurbust ning eetikavaldkonda kuuluvaid probleeme.

Päris või väljamõeldis

Ja mõistagi saadab tegevust pea lakkamatult muusika. Sest «Cubaton» on muusikafilm. Kuuba reggaeton’i ehk cubaton’i lugu. Pole tähtis, kas enne või pärast seda määratlust saab seda liigitada ka dokumentaaliks või mängufilmiks. Tegevus ja aines seondub muusikaga ning see loeb. Küsimus on ainult selles, millises vahekorras muu eluoluga on lõpuks muusika, mis saadab endaga seonduvaid inimesi – kas filmi olemus on «lihalik» või «vaimne».

Lisaks muule kuulub Eesti väikese kaasosalusega filmi žanrimääratluse juurde viide «creative documentary», mis lihtsalt öelduna tähendab hulka lavastatud stseene ja autori lisandusi, nii et vaatajal ei pruugi olla aimu sellest, kus lõpeb päriselu pildirada ja millest algab väljamõeldis.

Kahtlemata annab niisugune võimalus režissöör Daniel Fridellile vabamad käed kui elutruu dokumentaali puhul ja tulemus sarnaneb veidi isegi mängufilmiga. Filmitud on kord profikaamera, kord pisikaameratega, paar hetke isegi mobiiltelefoniga. Nii pildi kui heli kvaliteet kõigub ühest äärmusest teise. Kuid montaažihüpped ühelt teisele on nauditavalt mängulised ja vilkad.

Wim Wendersi jälgedes

Filmi alguses tundub see kohati naivistlik mängulisus ja hüplevus võõrastav, kuid umbusk hajub kiiresti, kui ilmneb, et nähtu on meetod ja kuulub loogiliselt koospüsivasse süsteemi, millega on vaatajal kerge kaasa minna. Sellest hetkest peale muutub «Cubaton» lummavalt kulgevaks heaks muusikafilmiks ja minetab tähtsuse küsimus, kas nähtu on «päris» või «väljamõeldis».

Filmi autorid ei unusta tutvustustes ja reklaamides mõistagi viitamist Wim Wendersi eduloole filmiga «Buena Vista Social Club». Päris ilmselt püüab «Cubaton» kulgeda mööda Wendersi filmi sisse sõidetud rada.

Idee seisneb selles, et lihtsate ja heaoluühiskonna mõistes väga vaeste inimeste seas arvatakse varjul olevat ehe muusikaline rikkus. Kui paotada aaretelaeka kaant ja võimaldada muusika säral avalduda – seda pakendada, kasutada «toote» reklaamimise nõkse –, võib seda hea õnne korral konverteerida läänes ka rahaliseks rikkuseks.

Suurim erinevus Wendersi Buena Vista klubiga on aga vaatamise suund. Kui esimene oli selgelt nostalgiline ja vananenud muusikute meenutuste kaudu tõi esile Kuuba muusikalisse pärandisse kogunenud rikkusi, siis «Cubaton» püsib tänapäevas, näitab noort edasi pürgivat energiat ja selle elujõulist rütmides võnkuvat pulbitsust.

Omapärasel moel stiilne film, milles on sära ja rõõmu muusikast.

Uus film kinolevis
«Cubaton»

Režissöör Daniel Fridell
Rootsi-Soome-Kuuba-Eesti 2011
11. veebruarist Tallinna kinos
Coca-Cola Plaza

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles