Kehade ja brändide paraad koonduslaagri radadel

Kristiina Davidjants
, filmikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sergei Loznitsa dokumentaalfilm «Austerlitz».
Sergei Loznitsa dokumentaalfilm «Austerlitz». Foto: Kaader filmist

«Lootus võib olla negatiivne emotsioon,» ütleb ameerika aktsendiga giid oma hoolealustele Sergei Loznitsa dokumentaalfilmis «Austerlitz». Giid tutvustab kuulajatele koonduslaagri eluolu ja eelpool mainitud lause mõte on selles, et kuni inimestel on veel lootust, käituvad nad korralikult. 

Vaid lootuse kaotanud inimene võib tõusta üles, korraldada mässu, rünnata koonduslaagri valvureid. Kas see ka nii on, ei oska õnneks ilmselt keegi tema kuulajatest öelda. Arusaamatuks jääb seegi, kui paljud nendest koonduslaager-muuseumitest läbi traavivatest turistidest üldse oma mõtetes kohapeal on.

Sergei Loznitsa dokumentaalfilm, mis portreteerib korraga nii muuseumiteks tehtud koonduslaagrite külastajaid kui oma külastajate kaudu ka muuseume endid, meenutab Tarkovski teooriat sellest, kuidas pikk-pikk igavus võib muutuda vaatajale mingil hetkel üliintensiivseks filmielamuseks. Umbes midagi niisugust on filmi autor ka saavutanud, olles võtnud täispika filmi üles vaid (umbes) 35 kaadriga.  

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles